Gripist saab üle
Tulekul on jälle gripihooaeg. Sellest, kui palju muret tõi mullu nende perele seagripp, kirjutab kahe pisitütre ema Kaia Gil.
Möödunud talv oli üsna tavapärane. Vanem tütar, toona kolme ja poolene Kirke käis lasteaias, haigestus seal ja tõi viirusetekitajad koju nooremale õele, poolteiseaastasele Emmale. Esmalt jäigi haigeks Kirke, kellel tõusis kõrge, pea 40kraadine palavik, lisandusid nohu, valus kurk ja köha. Perearst andis juhiseid, kuidas haigust nurka suruda, ning igaks juhuks võetud gripiproov näitas negatiivset tulemust. Tagantjärele tarkusena tean nüüd, et seagripi puhul tulebki sageli (vale)negatiivne vastus.
Kui samade sümptomitega hakkas mõne päeva pärast maadlema ka Emma, ei teinud me sellest esialgu suurt numbrit. Kelluke hakkas peas helisema siis, kui kõrge palavik ravimitele enam ei allunud. Käisime veel hilja õhtul Lasnamäel apteegis Nurofeni ostmas, kuna ülejäänud palavikualandajad ei sundinud palavikku taanduma mitte üks raas. Proovisime iga natukese aja tagant viina ja vee lahusega kõrget temperatuuri kontrolli alla saada. Kui laps oli hommikul juba sinaka varjundiga ja loid, keeldus joomast ja palavik oli ikka üle 40 kraadi, helistasime kiirabisse, kes meid vilkurite saatel lastehaiglasse viis.
Valvearst kirjutas meile gripirohu ja asusime tagasi koduteele. Ootuspäraselt keeldus Emma koostööst, olles väga konkreetne: tema Tamiflud ei võta! Kui suu vägisi lahti tegin, oksendas ta rohu välja ja oligi kõik. Kuna olin teda ravimi toppimisega ehmatanud, ei võtnud ta enam tilkagi vedelikku ja sestap valisin paari tunni pärast uuesti häirekeskuse numbri.
