“Mina ei ole proua Hargla,” teatab tema lastekirjanikust abikaasa Heli Illipe-Sootak (41) muigega suunurgas. Siin on perekond, kelle käes on hetkel ilmselt Eesti raamatukirjutamise rekord: Indrekul on neid ilmunud seitseteist ja Helil tuli septembris välja tema seitsmes raamat, laste­luulekogu “Kiisu aias lehti riisus”.

Indrek keeldub end härraks tituleerimast, leides, et Eestis puudub tiitlite traditsioon. Eesti arhailist keelt oma viimases Muinas-Eesti krimiromaanis “Raudrästiku aeg” mitmegi uudissõnaga rikastanud Hargla lepib lõpuks tiitliga “peremees”. Täpsemalt siis “pere mees” ehk ainus mees nende peres. Helil ja Indrekul, kes abiellusid 1995. aastal, on kolm tütart: Berit (20) elab juba Tartus ning Linda (16) ja Kai (11) on koolilapsed.

Narva-Jõesuust pärit Heli ja Võrumaa Hargla kihelkonna juurtega Indrek kohtusid Tartus, kus Indrek õppis õigusteadust, Heli politoloogiat. “Õigusteadus on akadeemiline distsipliin, ega haridus kuhugi kao,” möönab Indrek. “Teisel kursusel sain aru, et ala, mida õpin, ei anna elukutset,” tunnistab Heli. “Poolel teel kursi muutja ma pole, õppisin lõpuni. Ei teadnud ka veel, mis see õige ala minu jaoks võiks olla.” Aga selle õige leidsid nad ülikoolist ometi. Indrek õppis viiendal, Heli esimesel kursusel, kui nad kohtusid. Kolme aasta pärast abielluti.

Nullist peale

“Mina ei hakanud Indreku järel kirjutama, nagu mõned arvavad. Luuletamist alustasin kümneselt ja esimene kaastöö ilmus Sädemes, kui olin kolmteist,” ütleb Heli.