Ma ei võlgne mitte kellelegi midagi

“Ma ei pea end alla suruma ning käituma teiste tahtmist mööda, et olla armastatud, hinnatud ning tunnustatud. Inimlik, aga kurb, kuidas me oleme loonud oma lastele ja kallimatele miljoneid tingimusi, kuidas nad peaksid olema meie väärilised. Samal ajal ilmselt tundes iseennast väärtusetuna, sest miks muidu on meil vaja neid joone järgi voolitud inimolendeid — eks ikka selleks, et kellelegi teisele oma hinda tõestada.” Nii kirjutab Kadri Luik oma raamatus “Julgus mõelda, julgus öelda 2”

Mul kulus väga palju aastaid, et mu ellu jõuaks kohale üks lihtne tõde — ma ei võlgne mitte kellelegi midagi. Ma ei pea õigustama enda valikuid ning otsuseid, ma ei pea tõestama mitte kellelegi, et ma väärin elu siin universumis. See, et inimesed rabavad end surnuks või ajavad taga lõputuid diplomeid, on justkui appikarje: märgake ja tunnustage mind, vaadake, ma väärin olemast sinu laps, sõber, kolleeg!

Mõni inimene õigustab aastaid oma partnerivalikuid: “Ema, ma ju armastan teda, ta on tõesti suurepärane mees/naine.” Mida kuradit?! Ma ei pea elama kuskil vaarisa majas, kui ma tegelikult tahan elada korteris. Ma ei pea õppima arstiks, kui ma tegelikult tahan olla mehaanik. Ma ei pea saama koolis ainult viisi, et väärida oma vanemate armastust, ega lõpetama tunnustatud ülikooli, et olla keegi.

Ma ei pea end alla suruma ning käituma teiste tahtmist mööda, et olla armastatud, hinnatud ning tunnustatud. Inimlik, aga kurb, kuidas me oleme loonud oma lastele ja kallimatele miljoneid tingimusi, kuidas nad peaksid olema meie väärilised. Samal ajal ilmselt tundes iseennast väärtusetuna, sest miks muidu on meil vaja neid joone järgi voolitud inimolendeid — eks ikka selleks, et kellelegi teisele oma hinda tõestada. “Vaadake, mul on nii tublid lapsed, mul on nii äge mees, vaadake ometi!” Justkui see teeks sind kellestki teisest paremaks! Ei tee! Halvimal juhul on su lapsed ja kallim kompleksides ja muserdatud ning surmani piinatud, kõik täiuslikkuse püüdmise nimel. Nad on väsinud, sest ainus, mida nad vajavad, on sinu tingimusteta armastus.

See on surnud ring, mis ei lõppegi, kui meie seda ei lõpeta. Kui me ise enesele ei tunnista, et me ei pea midagi omama ega tegema, et olla armastatud ning hoitud, siis suudame ka oma lähedasi armastada ilma tingimusteta.

Sa ei tea iialgi, mida teine inimene on läbi elanud, kuidas ta on jõudnud sinna, kus ta parasjagu on — olgu selleks siis särav tähistaevas või räpane mudamülgas. Ära anna hinnanguid, ära mõista hukka — sa ei tea kunagi, milline on teise inimese lugu… Ja mitteteadmisel on alati põhjus. Sa pole seda just sellesama hukkamõistu ning hinnangute andmise tõttu välja teeninud.

Kui õpid armastama, õpid mõistma, siis avaneb sul ka võimalus kõndida inimeste sügavates hingesoppides, kus kõik ei olegi alati nii ilus ja särav, aga ometigi on see maagiline, sest kõik, mis seal leidub, on siiras. Isegi hallid varjud on ilusad, sest see ei kanna enam kaasas negatiivsust — on lihtne ja loomulik, et päikesepaistega kaasneb ka vari. On loomulik, et ka kõige päikselisemas hinges sajab vahel vihma.

Meil kõigil on oma lugu, meil kõigil on elus olnud tormiseid päevi, me kõik väärime mõistmist. Me kõik soovime olla mõistetud ja armastatud. Me kõik sooviksime elada ilma maskita. Meil kõigil on see võimalus. Kui sa soovid olla mõistetud ning armastatud sellena, kes oled, õpi ka ise mõistma ning armastama.

Allikas: Kadri Luik “Julgus mõelda, julgus öelda 2” , kirjastus Pilgrim