Täide levikul ei ole midagi pistmist hügieeniga ega pea pesemise sagedusega

Väär on arusaam, et täisid kannavad edasi räpased ja asotsiaalsed inimesed. Täid võivad levida kõikidele inimestele, olenemata nende sotsiaalsest päritolust ja elustiilist. Seejuures ei ole tähtis, kas juuksed on lühikesed või pikad, selgitab Ruila põhikooli terviseõde Kätlin Kosula.

Inimese peatäi on umbes seesamiseemne suurune pisike verd imev parasiit, kes elab vaid inimese peas juustega kaetud alal. Täi sööb umbes viis korda päevas, korraga 35–45 minutit.

Nakkusallikaks on nakatunud inimene ning levik toimub vaid otsese kontaktiga inimeselt inimesele: ronides nakatunu juustest, kammilt, mütsilt, kõrvaklappidelt, käterätilt jms kiiresti ja kergelt uude elukohta.

Suguküpse emase peatäi eluiga on kuni 30 päeva. Selle aja jooksul on ta võimeline munema umbes 150–300 täimuna ehk tingu. See on hirmuäratavalt suur kogus, kui mõelda, et kogu see täipesakond võib elutseda ühe inimese peas.

Täi „kleebib“ oma kehanõrega tingu tugevalt juukse külge. Ting areneb täiskasvanud täiks 30–35 päeva jooksul, läbides kolm moondeperioodi. Munad kooruvad umbes 8–9 päevaga. Munast koorub noor täi ehk nümf. Nümf areneb täiskasvanuks 9–12 päevaga. Noored täid peavad saama 24 tunni jooksul verd imeda, muidu nad hukkuvad. Ilma peremeeskontaktita, st ilma toitumata püsib täi eri allikate kohaselt elus 12–48 tundi.

Täi elukeskkonna sobivaim temperatuur on +30 °C ja niiskus 70%. Täile on surmav temperatuur alla +22 °C ja üle +44 °C. Nimetatud temperatuurid ei ole aga ohtlikud tingule, kes võib kammil või riietel säilitada eluvõime kuu aega. Inkubatsiooniperiood on umbes kaks nädalat.

Täide levik

Peatäisid esineb rohkem seal, kus inimesi on palju ja nad on omavahel tihedas kontaktis, nagu näiteks lapsed koolides ja lasteaedades. Tänu otsesele juuksekontaktile (nt mängides) saavad täid hõlpsasti levida, rännates ühelt pealt teisele.

Peatäid on kui akrobaadid, hüpata või lennata need parasiidid ei oska, kuid haaravad oma konksulaadsete jalgadega juuksekarvast ja kohal nad uue peremehe juures ongi.

Kõige rohkem täisid on lastel enamasti 4. ja 11. eluaasta vahel. Ei teata, kas selline vanuseline eelistus on tingitud asjaolust, et nimetatud vanuses lapsed tegutsevad sageli n-ö ninapidi koos, või mängivad nende puhul rolli mingid muud tegurid.

Nagu eelnevalt mainitud, toituvad täid verd imedes. Tavaliselt ei kahtlustata nende olemasolu enne kui mõni nädal pärast nakatumist, kui ilmneb iseloomulik sügelemine. Seda esineb eriti juuksepiiril või kuklakarvades, kuhu võib tekkida ka punetav lööve. Sügelus on tingitud allergiast täi väljaheidete vastu. Lööve ja sügelus viitavad üldjuhul kaua kestnud nakkusele.

Kuidas täisid avastada?

Varasemalt lastekollektiivides kombeks olnud peade lauskontrolli tänapäeval enam ei soovitata, kuna see tekitab lastes ebamugavust.

Kasutada võib näiteks varianti, kus klassile antakse eelnevalt teada, et täikontroll on plaanis, ning lapsed kutsutakse kontrolli ükshaaval. Laste päid tuleb uurida, kasutades tihedat detektorkammi. Kui leitakse elustäisid, tuleks kontrollida ka ülejäänud perekonda.

Kui lapsel on avastatud täid koolis, võib tal lasta päeva lõpuni siiski õppeasutuses viibida. Leiust aga peab teavitama konkreetseid lapsevanemaid ja klassijuhatajaid.

Klassijuhataja omakorda informeerib seejärel teisi lapsevanemaid koolis levivatest täidest ning soovitab kodus teha korduskontrolli ja olla tähelepanelik.

Kindlasti tuleks lisaks teavitada kogu kollektiivi, et probleemile tähelepanu pöörates saaks pedikuloosi levikule piiri panna.

Kindlasti aga ei tohi pedikuloosiga lastele avalikult osutada, sest siis võib juhtuda, et laps, kellel avastatakse täid, pannakse teiste õpilaste silmis häbiposti ning teda hakatakse kiusama ja narrima.

Ennetamine ja ravivõimalused

Ennetamaks täisid, tuleb lapsi suunata võimalusel vältima koolis pea-pea kontakti teiste lastega. Samuti tuleb hoiduda oma kammi, harja, mütsi salli, kaelaräti, patsikummi, pearäti, kiivri või isiklike hügieenivahendite jagamisest, olenemata sellest, kas teisel on täid või mitte.

Kui näiteks kammi või patsikumme on siiski jagatud, tuleks need desinfitseerida, kuumas vees pesta või lihtsalt ära visata.

Lasteasutuses tuleks koolipersonalil korraldada riietusesemete hoidmine riidehoius (kooli garderoob ja spordisaali riietusruumid) selliselt, et need omavahel kokku ei puutuks.

Kui lapsel on avastatud täid, peaks vanemad täitõrjeprotseduuri viivitamatult ära tegema ja järgmisel päeval, 12 tundi hiljem, võib laps juba kooli naasta. Pikemalt koju jäämiseks vajadust ei ole. Kuid enne ravimist pedikuloosiga nakatunud lapsi lasteasutusse ei lubata.

Aastakümnete tagant on teada, et täiprobleemi on püütud lahendada selliste vahenditega nagu pähe piserdatavad putukamürgid ja kilekott, pea paljaks ajamine jne. Tänapäeval on kasutusel juba märksa paremad abinõud. Apteekides on saadaval aerosoolid, šampoonid, spetsiaalsed lahused ja elektroonilised täikammid. Ainult ravivahendi ostmisest kasu ei ole. Seda tuleb ka õigesti kasutada ning lisaks peab tähelepanu pöörama täidega kokku puutunud esemetele. Kui üks vahend millegipärast oma tööd ära ei tee või ei järgita teisi hügieeninõudeid, tuleb proovida mõnd teist moodust probleemi lahendamiseks.

Ravi võib olla ebaefektiivne juhul, kui ravimit ei kasutata õigesti või kui täid on antud ravimile resistentsed. Peale ravi tuleks juuksed kindlasti hoolikalt täikammiga läbi kammida, et eemaldada surnud täid ja tingud. Ka soovitatakse raviprotseduuri 7–10 päeva pärast korrata.

Pedikuloosi ennetamisel saavutatakse häid tulemusi üksnes sel juhul, kui lastel, nende vanematel ja koolipersonalil on piisavad teadmised täide levikust ning hügieenireegleid järgitakse igapäevaselt.

Arvestades, et täile on surmav temperatuur alla +22 °C ja üle +44 °C, nagu eespool mainitud, tuleks võimalusel kõik täinakkuse saanud inimese kasutatud voodiriided ja rõivad pesta kõrgel temperatuuril.

Täidest puhastamiseks võib riided sulgeda ka vaakumkottidesse, kuid sellisel juhul tuleb esemeid kottides hoida vähemalt 3 päeva.

Vajadusel tuleks vanemat suunata koolilapse pedikuloosi puhul konsulteerima kooli tervishoiutöötajaga või oma perearstikeskuse pereõega, kes on pädev ravisoovituste jagamisel. Samuti oskab pereõde nõu anda, millal laps võib lasteaeda/kooli tagasi minna.

Kui on järgitud kõiki reegleid, kuid ikkagi ei ole täiprobleemist lahti saadud, võib see olla tingitud asjaolust, et mõned tingud jäävad hävitamata. Sel juhul võib soovitada ravi ja desinfitseerimisprotseduuri korrata.

Ükskõik kui kaua probleem kestab, tuleb arvestada, et kuigi tegu on piinliku probleemiga, võib täinakkuse saada ükskõik kes. Tähtis on lapsele rõhutada, et vaatamata täinakkuse saamisele ei pea ta end alaväärsena tundma ning pedikuloos ei tähenda, et laps oleks seetõttu teistest halvem või räpakas.

Allikas: Kliinik.ee. Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (september 2016).