Ma ei mängi sinuga!

Ikka tuleb ette, et üks laps teatab teisele: ma pole enam su sõber! Enamasti möödub tüli ruttu, ent vahel võtab ka ­tõsisema pöörde. Kas ja kuidas peaksid laste oma­vahelisse konflikti sekkuma täiskasvanud?

Mirjami (34) peres on kolm poissi: koolijüts Sander (7) ning kaksikud Kuldar ja Rainer (6). Naisele on lause “ma ei mängi sinuga” vägagi tuttav. “Ikka tuleb ette hetki, kui kaksikutel on midagi põnevat käsil ja üks neist kehtestab reeglid, mida teine ei soovi aktsepteerida,” kirjeldab Mirjam. “Enamasti tuleb üks nuttes ja kurdab: “Mina temaga ei mängi, sest ta ei oska seda mängu üldse nii, nagu mina tahan!”” Ema usub, et ühest küljest on tegemist domineerimisvajadusega, teisalt on see lihtsalt viis, kuidas laps oma emotsioone väljendab.

Kumbki kaksikutest ei domineeri siiski teise üle pidevalt, vaid kord jääb peale üks, kord teine. See ei tähenda, et poistega pere elus on pidevalt tohutud draamad. Reeglina läheb tüliks siis, kui mäng kütab kired üles ja vennad ei jõua kokkuleppele, kuidas edasi mängida. Kui koos mängivad kõik kolm venda ning tuba kipub kitsaks jääma, moodustavad kaksikud suurema vastu üksmeelse leeri. Sel juhul jõuab tüli puhkedes ema juurde juba kaks selli, silmad veekalkvel. “Mina reeglina ei sekku,” püüab Mirjam kindlaks jääda. “Nad peavad suutma ise asja ära lahendada, sest ma ei saa kogu aeg nende kõrval olla.”

Et tüli ununeks, annab ema kaksikutele pliiatsid ja paberid (sest üks joonistus oligi just puudu!) või korraldab trips-traps-trulli turniiri. “Olen kuulaja rollis ning lasen neil erimeelsuse põhjused endast välja rääkida,” tutvustab naine mõistlikku käitumisviisi. “Leiame lahenduse ning hetk hiljem ehitavad nad juba koos tekkidest onni ning itsitavad seal taskulampidega vehkides. Suurema poja tähelepanu nii hõlpsalt kõrvale ei juhi, temaga tuleb teema üle pikemalt arutada ning tihti jõuab vestlus hoopis muude põnevate maailmaasjadeni välja.”