Mari-Ly on rõõmus, et elu on viinud ta elama just Reggio Emiliasse, mida võiks tema sõnul nimetada lausa koolieelikute paradiisiks. Viimastel aastatel on selle paikkonna kasvatusmeetodid jõudnud ka mujale Euroopasse ning isegi Eestis on loodud selle suunaga esimesed lasteaiad. “Tegemist on lastele kohandatud süsteemiga, mis järgib laste kasvu ja arengut, mitte tabeleid,” kirjeldab Mari-Ly. Ta usub teadlasi, kes ütlevad, et lastel tuleks lasta igavust tunda. Igavushetkedel fantaasia lendab ning sünnivad head ideed. “Hoian ka teadlikult oma lapsi eemal uudistest ja tegeliku elu koledast reaalsusest. Vähemalt koolini, sest hiljem koorub nii sõpradelt kui ka vanemate jutu seest vaikselt ka karm reaalsus päevavalgele, aga seni elavad mu lapsed õnneliku mulli sees.”

Mari-Ly vanem tütar käis waldorflasteaias, mis on muuhulgas kuulus selle poolest, et lastel on vähe lelusid, aga mängida võivad nad kõikjal lasteaias. Nii saavad lauad kokkulükatuna lavaks või üksteise otsa laotuna laevaks. “Lastel lastakse olla ja neid ei sunnita midagi tegema, isegi joonistamisel ei juhendata ega öelda, mida joonistada. Igaüks joonistab, mida tahab, ja nii, kuidas soovib,” räägib Mari-Ly.

Mahajäämist ei karda

“Sellisest vabadusemullist läks minu laps meie kvartalikooli, mis on juhtumisi linna üks karmimaid ja rangemaid,” kirjeldab Mari-Ly. “Tema õpetajaks on nunn, kes ei ela kloostris, aga elab karsket elu. Igal aastal pahandab ta, et lapsed on programmist maas, aga kui rääkida teiste emadega, siis tegelikult on programm nunnal juba ammu läbi võetud.” Tuleb välja, et ilma klassikalise koolieelse ettevalmistusetagi saab tüdruk nõudlikus koolis probleemideta hakkama.