HUVILINE REBANE
Kord läksime papa ja mammaga metsa. Seenele ja sinikale. Uitasin metsas, papa ja mamma olid kusagil sealsamas hõikeulatuses, teadsin ma. Järsku...
Järsku ehmatasin rebase liikuma! Otse rööbasteel minu ees jooksis ilus valge sabaga rebane, sabatutt vilkumas. Mina ise ehmusin esimesel hetkel sama palju, aga siis jäin, pea õieli, iga sekundit nautima. Vahtisin jooksvat rebast, kuni valge saba oli lõplikult kadunud.
Kummardusin uuesti sinikaid korjama. Terve mätas oli neid täis, nii et sättisin end täitsa mätta kõrvale istuma... ikka üks peotäis marju suhu ja teine mannergusse.
Millegipärast oli tasapisi tekkinud imelik tunne. Mingi imelik tunne.
Vaatasin üles. Mõtlesin just, et hüüaks igaks juhuks kõva häälega papa ja mamma järele, et see imelik tunne ometi ära läheks... Kui järsku jäi mu pilk millelegi pidama.
