EESTI ISADE LOOD: Mihkel Lees: laps nägi neljal-viiel päeval nädalas seda, kuidas isa tuli pärast tööd koju, sõi paar ampsu ja läks jälle
Vaatamata enda küllaltki suurele kehalisele aktiivsusele ei olnud ma üldsegi hea eeskuju!
Ma ei ole ennast kunagi sportlasena defineerinud. Mulle lihtsalt meeldib ennast liigutada. See tasakaalustab, võimaldab konstruktiivsel moel elada välja kogunenud vaimutööga tekkinud pinged ning — igasuguse valehäbita — hoida ka läheneva kolmekümnenda eluaasta eel enda kaubandusliku väljanägemise talutava.
Olen harjunud trenni tegema kolm kuni viis korda nädalas — eelkõige on see olenenud ajalistest võimalustest, tervisest ja mis seal salata — ka viitsimisest. Suve alguses tegin kaks korda nädalas kontaktsporti, käisin paar korda jõusaalis ja korra pikemal jooksuringil. Antud koormuse peale mõeldes võiks ju jääda mulje, et eeskuju mu lapse jaoks on tugev — isa rühmab ju sporti teha päris mitmel rindel.
Tegelikult ei olnud sellest kõigest eeskuju andmiseks erilist kasu. Vabavõitluse trenni ma last kaasa ei võtnud. Jõusaali ei võta nii pisikest tegelast samuti. Tal on seal igav ja ohtlik. Samuti ei jõua ta kaasa joosta 7-8 km jooksuringi.
Seega — kui ühised nädalavahetuse loodusmatkad välja arvata — nägi laps tegelikult neljal-viiel päeval nädalas seda, kuidas isa tuli pärast tööd koju, sõi paar ampsu ja läks jälle. Kuskile „trenni“, millel ei ole lapse jaoks tegelikult mingisugust reaalset mõõdet. Mida seal „trennis“ tehakse? Mis see „trenn“ tähendab? See jäi lapse jaoks tegelikult hoomamatuks. Ja siis tuli isa koju, oli väsinud ja mõtles pigem telekast ja söögist. Pilt, mis endale ja enda harjumustele otsa vaadates joonistus, ei saanud kohe kuidagi rõõmsaks teha.
Sain aru, et mu liikumisharjumused vajavad restarti. Võtsin ülesandeks mõelda välja viis, kuidas ma saan aidata lapsel liikumisrõõmu leida, anda talle positiivset eeskuju ning üritada mõelda samal ajal ka ise vajalikku koormust kätte saada. Lahendus oli ootamatult lihtne.
Tartus on vähemasti seitse korraliku seadmepargiga välijõusaali. Olemas on lõuatõmbetorud ja õlapalgid, rööbaspuud ja mõningates välijõusaalides ka trenažöörid. Mitmete juures on ka liutorud ja kiigud, mis pakuvad tegevust ja rõõmu ka küllaltki väikestele lastele. Sarnased välijõusaale või vähemasti parema varustusega mänguväljakuid leidub pea igas Eesti linnas.
Seega asendasin valdava enamuse oma jõusaalitreeningutest treeningutega välijõusaalides. Positiivseid elemente on selle juures mitmeid — harrastaja saab enda koormuse väljas treenides ja enda keharaskust kasutades kätte. Aga kõige olulisem — vabas õhus saab treenida terve perega, ka päris pisikeste lastega!
Meie lemmikuks kujunes spordiväljak Tartus Tähtvere rannas. Seal on ranna näol olemas piiramatu „liivakast“, samuti kiigud ja liutoru. Mu lapsel on seal lõbus. Ja lisaks näeb ta igal nädalal mitu korda, mida ma mõtlen, kui räägin trennist ja liikumisest. Veelgi enam — pisukest fantaasiat kasutades ei ole väike laps trennis tüütu takistus, vaid tore kaaslane, kes enda liikumisele lisaks saab olla ka „abivahendiks“ või „raskuseks“ lapsevanema jaoks.
Meie treeningutest kokkupandud video näitab tegelikult ainult mõningasi harjutusi, mida on võimalik koos päris väikese lapsega teha.
Kokkuvõtvalt — ükskõik, kes Sa oled või millega Sa tegeled. Võta väike mõttepaus ja nuputa, kas liigud ise piisavalt ja oskad oma eeskuju ka lapsele edasi kanda. Head liikumist koos perega!
