Pühad – üksmeele proovikivi

“Minu laps pole elu sees kommi saanud,” põrutab üks ema kahe-kolmeaastaste rühma koosolekul. Teiste näod vajuvad pikaks: “Miks peaks ühe kommipõlguri tõttu minu lapse jõulurõõm ära jääma?”

Käib tuline arutelu teemal, kuidas lasteaias advendiaega veeta ja selle krooniks jõulupidu pidada. Meele­olu jahutamiseks on lausa aknad avatud. “Paneme õige kõigile lastele raamatud jõulupakki!” soovitab üks lapsevanem koosolekul, saades nii mõnegi arusaamatu pilgu osaliseks – kah mul põnev jõulukingitus, meil pole kodus raamaturiiulitki! Viimasel hetkel kohale kihutanud ja auto valesse kohta parkinud ema teeb ettepaneku, et kõik võiksid 25 euro eest ise oma lapsele kingi osta. Üks julgem ema oponeerib: “Kas vähe kalliks ei lähe või?” Iga õhku visatud idee päästab valla veerandtunnise arutelu, keerulisemal juhul palava vaidluse. Kaks tundi kestnud koosolek lõpetatakse, kuid arutelu jätkub meilitsi ja Facebookis. Iga päev toob kümnete kaupa kirju, keegi ei jõua neid enam jälgida. Alahoidlikumad alistuvad.

Jõulud on paarikümne lapse kuni neljakümnele lapsevanemale paras väljakutse – üksmeel tuleb leida kõigis küsimustes. “Ära aruta kaasa, kui väga vaja pole, ja ole nõus, kui vähegi kannatab olla,” soovitas lapsevanemana kogenum sõbranna, kui mu vanem poeg lasteaeda läks. Tagantjärele tuleb tõdeda, et eks see olegi üks õigemaid soovitusi juhul, kui väitlus ülearu tuliseks kisub.

Lasteaed otsustab

Pärnu lasteaia Trall vanemõpetaja Kristi Pihlak (33) räägib, et neil ei pea lapsevanemad paki jaoks eraldi raha koguma. Kingiraha tuleb asutuse eelarvest. “Jõuludeks on meie majas Kalevi kommipakid ja laste tervisele mõeldes mitte kilosed, vaid 400grammised. Tavaliselt valitakse sellised pakid, kus lisaks kommidele on ka pehme mänguasi, CDplaat, raamat või midagi muud, mis lapsi rõõmustab.” Tundub, et kõigil on lihtsam, kui jõulupaki küsimuse otsustab lasteaed. Kristi Pihlak tõdeb, et vanemad on alati rahule jäänud ja poleemikat pole tekkinud. “Inimesed on erinevad, kui anda liiga palju valikuvõimalusi, siis on konsensust raske leida. Kui palju kommi korraga süüa võib, otsustab juba iga pere ise ja paneb piirid paika.”