Kuidas teha tasa kaotatud aega?

Kui vanem märkab lapsel probleemi, peaks ta sellele reageerima võimalikult kiiresti. Muidu võib olla raske kaotatud aega tagasi teha.

Ida-Virumaal Vaivaras, maaliliste Sini­mägede vahel asuval mänguväljakul jookseb ennastunustavalt ringi mõtliku ilmega Semjon (6). “Sjoma!” hüüab ema teda mõne meetri kauguselt. Poiss tõstab pea ja vaatab küsivalt ema poole, kuid ei lausu sõnagi. Kui ema Natalia Nikandrova (40) astub paar meetrit eemale ja hüüab uuesti, siis Sjoma ema hüüdele enam ei reageeri – tal pole kuuldeaparaadist enam kasu.

Kui Sjomaga vastamisi seistes teda kõnetada, vaatab ta oma suurte silmadega otsa ja jälgib kõneleja suud, kuid vastu midagi ei ütle. Poiss ei oska veel rääkida, sest osaline kuulmis­kadu avastati tal alles kaks aastat tagasi, veidi enne neljandat eluaastat. Tõsi, prae­­guseks ütleb laps juba üksikuid lühemaid sõnu. Oma arengus on ta aga eakaaslastest päris pika teekonna kaugusel.

Semjon tuli ilmale 29. rasedusnädalal. Seda, et poiss tema jutule ei reageeri ega naerata, pidaski ema just esiti enneaegsuse süüks. “Algul arenes ta päris kenasti ja mõtlesin, et mõni asi võtab lihtsalt kauem aega,” lausub naine nukralt. Poiss ei reageerinud helidele ega üritanud korrata häälikuid, mida ema kannatlikult õpetas. “Jälgis küll tähelepanelikult minu huulte liikumist, justkui üritades aru saada, mis ma ütlen, kuid see oli ka kõik,” meenutab ema. Vahel hoidis poiss omaette, siis aga muutus agressiivseks ja käitus ebaadekvaatselt.

Kahe ja poole aastaselt hakkas Semjon käima kodu lähedal Vaivara lasteaias, kuid seal tekkisid tal kohe probleemid. Kuna poiss ei kõnelenud, siis ei osalenud ta ka tegevustes või reageeris nende vahetusele negatiivselt. Mõnikord sattus lausa hüsteeriasse. Lasteaiaelu oli pingerohke­ nii lapsele, vanematele, õpetajatele kui ka aiakaaslastele.