Lapsed tundetulvas

Mida teavad lapsed tunnetest? Eks ikka seda, mida meie, täiskasvanud, neile sel teemal räägime. Tunnetega toimetulek on õpitav ja õpetatav nagu kõik muugi siin elus. Tundekasvatuse tähtsaim õpetaja on aga lapsevanem.

Kui põline saarlane, Kristoferi (8) ja Mirteli (6) ema Kristi Kiil (32) tahab hommikul lastega õigeks ajaks kooli-lasteaeda jõuda, teab ta, et ainus võimalus päeva rahulikult alustada ja õhtut lõpetada on säilitada nii hommikurutus kui ka õhtuväsimuses külm närv. Niipea, kui see kaob, läheb kogu päev aia taha, on kogenud ilmselt enamik lapsevanemaid. Ka Kristi mees Kristo Kütt (35) suudab saarlasele omase mõistliku meele säilitada isegi siis, kui mõni ala­tasa kiirustav mandriinimene juba ammu kõvemat häält teeks. Kristo teab, et emotsiooni­kera hakkab kiirelt lumepallina veerema, kui ise otsa lahti teed. Kristo ema ja Kristi ämm Kersti Salo kirjeldab üht hommikust laste riidessepanekut nõnda: “Mina oleksin juba ammu utsitanud lapsi ennast kärmemini liigutama, aga Kristi ütles täiesti rahulikult: “Ärge nüüd muretsege, me jõuame küll.” Ja nad jõuavadki, rõõmsalt ja rahulikult.”

“Kui lapsevanemad ise oskavad oma emotsioone juhtida, õpivad nende pealt seda ka lapsed,” arvab Kristi, kes juba ammu enne laste sündi luges huviga kasvatusalaseid raamatuid ja vaatas telesaadet superlapsehoidjast Jo Frostist. ”Juba siis sai mulle selgeks, et laste kasvatamisel on mõistlikum tegeleda pigem ennetuse kui vigade parandamisega, lastega koos kasvamine on seda arusaama veelgi süvendanud,” naerab kahe lapse ema. Ennetustööks peab ta eelkõige lastega rääkimist. “Me räägime omavahel hästi palju: lihtsalt päeva jooksul juhtunust ning ka sellest, millised tunded sellega kaasnesid. Ehkki enamasti on emotsioonid positiivsed, on neidki oluline omavahel jagada, et laps mõistaks ja õpiks, mis tekitab meis häid tundeid. Eriti tähtis on aga rääkida muredest ja sellest, mis tuska valmistab.”