Seitse suurt viga, mida teevad suhtes peaaegu kõik naised
Osad psühholoogid töötavadki pelgalt naistega seetõttu, on sügavalt veendunud, et kui naine suhtes midagi muudab, muutub mees koos sellega. Milliseid suurimaid igapäevaseid vigu naised suhtes teevad? Toome neist teieni seitse levinumat.
Räägid liiga palju
Üks peamistest suhtevigadest on see, et liiga paljud arutelud algatatakse naise poolt. Ja me ei pea silmas niisama pisikest lobisemist, vaid näägutamist — selle asemel, et öelda, miks ta end halvasti tunneb, ütleb naine mehele „Ma ütlen sulle, kuidas seda teha tuleb! Ma ju tean, sul pole õrna aimugi …“ ja loeng algab. Näiteks juhtub see autos sõites, kumbki ei saa sealt lahkuda.
Kogu reisi vältel näägutab naine mehe kallal mingi mehe meelest väikese ja tegelikult täiesti ebaolulise asja pärast. Koju jõudes nad söövad, lähevad voodisse, seksivad ja hommikul algab ring otsast peale.
Viskud ühest äärmusest teise
Teine viga. Kõigud kahe äärmuse vahel, olles kord täiesti saadaval ja siis jälle täiesti kättesaamatu.
Oluline on tähele panna kahte asja:
- kui naine on oma partneri jaoks intiimses mõttes pidevalt ja igal ajal saadaval, kaotab ta tasapisi väärtust nii enda kui partneri silmis;
- kui naine käitub peres nagu tõsine matriarh või mammi, kaotab ta oma seksuaalse veetluse. Sest mehe peas ja silmis on „mammi“ ja „seks“ täiesti erinevad asjad. Ta küll armastab oma mammit, kuid peab seksimiseks leidma teise naise.
Naine on kombinatsioon tütarlapsest, kuningannast ja emast. Koos moodustavad need eri tahud rahuliku ja harmoonilise naise, kes teab, kuidas käituda paindlikult. Mammi ei saa olla paindlik, sest ta muretseb lakkamatult millegi pärast ning tal peab alati õigus olema. Tüdruk aga ei saa olla paindlik seetõttu, et ta on veel liiga rumal.
Kui naine iseenda sisemaailma tundma õpib, saab ta aru, mis on rahulik nauding ning leiab tee, kuidas selleni jõuda.
Naine ootab, et mees tuleks, midagi teeks ja asjad korda ajaks. Aga asjad ei suju niisama iseenesest. Sest soov olla armastatud on meie põhivajadus. Ning põhivajadustest saame me aru vaid iseseisvalt. Kui naine ei suuda oma põhivajadusi iseseisvalt rahuldada, siis tema enesetunne, et oh, kui õnnetu ma olen, ainult kasvab.
Ning see kasvab isegi siis, kui tundub, et teed õigeid asju ning sinu partner käitub nagu mustermees mingist ajakirjast. Naine lihtsalt ei tunne midagi. Ja suhe hakkab lõpu poole kiskuma.
Viskad tiigrit sussiga
Naised heidavad sageli meestele ette, et nood pole suutnud elada nii nagu neilt oodatud ning teevad kogu aeg märkusi stiilis „Sa oled laisk!“, „Millal see ometi lõpeb?“, „Sa ei suuda iial piisavalt raha teenida“, „Millal sa ometi otsustad?“ jms. Sellisel positsioonil olles ja pidevalt mehe turjal elades muudad ta kassiks, keda sul isegi sabast tirides ei õnnestu sellesse suunda vedada, kuhu sa tahaksid. Allegooria sel teemal võiks kõlada nii: oletame, et sul on kodus tiiger ja sa loobid teda iga päev sussiga, justkui parastades, et ta pole mingi õige tiiger ega piisavalt tugev. Mis arvad, kaua see tiiger sedasi vastu peab?
Näägutamise ja sussiga viskamise asemel võiksid kasutada hoopis niisuguseid lauseid: „Kas sa ka tead, kui kurvalt ma end tunnen?“, „Ma olen väga pahane, sest kui ma sulle selgitasin, kui oluline see minu jaoks on, lootsin, et sa said aru“. Niisviisi käitudes jagab naine mehega vastutust selle eest, kuidas ta ennast tunneb. Ja see on väga oluline. Sest naised ootavad, et ka mehed vastutaks.
Mees on aga mugavust armastav olend ning tegelikult personaalne vastutus talle ei meeldi. Seega on tugevama soo esindajal palju kergem muuta naise elu mugavaks kohe ja praegu, kui võtta vastutus tema õnne eest tulevikus enda õlule.
Ei tunne õnne ära
Psühholoogid, kes on aastakümneid töötanud, ei saa sageli aru, miks erinevas vanuses, ühiskondlikul positsioonil, erineva kogemusega ning laste arvuga naised teevad ühtesid ja samu vigu. Mida nad aga selgelt mõistnud on, on see, et lapsevanematel lasub üüratu vastutus. Nad peavad suutma oma tütardele anda niisuguse õnne kogemise tunde, et nood oleksid võimelised end hilisemas elus ühiskonnas iseseisvalt määratlema.
Sageli aga ei räägi keegi tüdrukule, kuidas olla õnnelik. Ning nooruspäevil ei mõistagi neiu, mida õnnelik olemine tegelikult tähendab. Ta on kogenud sellest tundest vaid üksikuid fragmente, kui talle on tunnustus osaliseks saanud, koolis on pandud häid hindeid, kiidetakse hea käitumise eest jne, jne. Ja nii juhtubki, et ta astub ellu, teadmata, mis on õnn ning kohtub mehega, kes ütleb: „Mina olengi õnn!“. Selline mees tuleb ju otse loomulikult koju viia. Möödub kaks või kolm aastat ja naine ei tunne enam mingit õnne.
Vanemate peamine ülesanne on oma lastele selgeks teha, mis on õnn. Kui naine toidab ja kultiveerib endas rahulikku rõõmu, püüab ta kaks kärbest ühe hoobiga.
Saad lapse, aga ei näita talle oma armastust ja ei õpeta armastuse väljendamist ka mehele
Kindlasti on sul mõni sõber, kellele on kolmeaastane laps. Ja alati, kui sa seda väikest olevust näed, märkad ka seda, kuidas ta oma armastust välja näitab. See on laias laastus looduse poolt dikteeritud käitumine.
Kui täiskasvanud naine alati samamoodi käitub, ei suuda meeski tema suhtes teisiti käituda. Kuid mis juhtub armastust väljendava käitumisega siis, kui me suureks sirgume? Miks on see nii, et iga kord uut suhet alustades läheb naisel väga kaua aega, enne kui ta kiindumust ja seotust välja hakkab näitama? Hoolimata sellest, et lapsena tegi ta seda kõike loomulikult. Miks peab täiskasvanud naine uuesti armastust välja näitama õppima?
Sest sa oled ettevaatlik ja omandanud kogemusi varasematest suhetest. Kui naist on kolm korda petetud, hakkab ta kahtlema: „Võib-olla ma siiski ei taha seda? Võib-olla ta heidab mu kõrvale?“
Kui ma meest kallistan ja talle kauneid sõnu kõrva sosistan, ei saa ta lihtsalt niisama minema jalutada ja end halvasti tunda.
Samamoodi on lastega. Esimene asi, mida peaksid meeles pidama, on see, kui oluline on nende tundeid austada. Kui su tütar nutab, siis ära ütle, et ta ulub millegi tobeda pärast. Ütle parem hoopis, et sinagi nutaksid selles olukorras tema asemel. Pead olema kaastundlik. Üks võimalus, kuidas seda teha, on oma lastele igal sammul näidata, et nendega pole midagi valesti. Ütle nii: „Mis iganes ka juhtub, mina olen sinu jaoks olemas“. Ja hoia end tagasi — liiga pikki loenguid pole vaja pidada.
Paljud ütlevad siiski hoopis nii: „Mis iganes ka juhtub, mina olen sinu jaoks olemas. Kui mina sinu vanune olin, tegin ma nii …“ Ja loeng algab.
Ei lase mehel rääkida
Mehed peaksid õppima, kuidas rääkida. Kui nad ei räägi, tunnevad naised, et neid ei taheta. Probleem on selles, et mehed planeerivad üksi ega aruta asju naistega läbi. Kui mees ütleb, et ma lähen täna tööle selleks, et saaksime kolme aasta pärast maja osta, siis toetab naine teda rõõmuga. Aga kui mees ei ütle midagi, arvab naine tihti, et mees ei taha temaga koos olla ja molutab pigem töö juures.
Mehe arvates on nii, et kui ta tuleb töölt koju ja sööb naise keedetud suppi, siis see tähendabki, et armastab teda. Kuid naised ei saa sellest aru: „Mida ma küll peaksin tegema? Ta vaevalt märkab mind, tuleb hilja koju ja magab diivanil. Kui ma temalt selle kohta aru pärin, saan vastuseks, et ma ju olen koos sinuga, eks? Ja kõik on justkui korras.“ Aga ei ole — mehel on vaja naisega rääkida.
Ka see, kui mees ütleb, et ta on väsinud või palub, et naine valmistaks söögiks seda või teist, on mehe meelest juba rääkimine. Ja rääkimine muudab naise õnnelikumaks.
Kuidas naine saaks mehele selgeks teha, et ta peab oma kaasaga rääkima?
Asi on selles, et naised näevad detaile, üldpildi kokkupanemiseks on neil vaja fragmente. Mehed aga näevad tavaliselt vaid suurt pilti. Kui naine midagi teeb ja pärast küsib „kuidas see välja tuli?“, toimub mehe peas tavaliselt plahvatus. Mees mõtleb, et kui ta nüüd õige lausega välja ei tule, tekib otsekohe tüli. Kuid sellise olukorra vältimiseks on olemas hea lahendus. Kui mees sult midagi küsib, näiteks kus ta särk on või palub ta sul teed keeta, ütle talle nii: „Ütle mulle kolm sõna, mis minu jaoks väga palju tähendavad ja ma ütlen sulle, kus on su särk“ või „Ütle mulle viis ilusat sõna ja ma teen sulle tassitäie maailma parimat teed“. Naine peab pühendama pisut aega sellele, et oma mees niiviisi rääkima õpetada. Kui tee kätte näidatud, siis veidi aja pärast teeb ta seda juba ise.
Ei märka iseenda ilu
Miks naine enne kodust väljaminekut tunde peegli ees veedab ning tänaval vastutulevate võõraste jaoks ilusaks muudab, selle asemel, et teha ennast ilusaks kodus ja oma mehe jaoks? Sellepärast, et naised muretsevad, mida avalikkus neist arvab. Mees on ta kõrval ju nagunii. Teiste inimeste komplimendid tema mehele selle kohta, kui ilus ta välja näeb, mõjuvad naisele palju rohkem kui sõnad, millega paitab teda oma abikaasa.
See pole aga kuigi eluterve suhtumine. Ilus olemine on mõningas mõttes justkui naise olemus. Ja pole vahet, kui vana naisega on tegemist. Pole oluline, millist tööd ta teeb. Enda hooletusse jätmisele ja minnalaskmisele pole mingit vabandust.
Mõned lihtsad nipid, kuidas õnnelik olla:
- Mõtle, milliseid naudinguid ma täna endale pakkuda võin?
- Tee neljakilomeetrine kõnnitiir iga päev. Ära looda sellele, et kõnnid natuke siin ja veidi seal. Võta kätte ja kõnni see maa korraga maha.
- Joo vett! Loputa depressioon kehast välja.
- Mõtle „Ma parandan ennast!“ Nii palju, kui võimalik.
- Lühidalt — tee hommikul seda, mis sulle meeldib. See loob päevale hea alguse.
On veel palju häid soovitusi. Näiteks see, et ühel päeval nädalas võiksid teha mitte midagi. Tõesti kohe MITTE MIDAGI. Ära tee voodit üles, ära söö jogurtit, ära tee trenni ega midagi muud. Ja pea meeles, see on väga oluline protseduur — teha mitte midagi.
Paljud inimesed reisivad Tiibetisse, et leida vastus küsimusele, mis on õnn. Ja nad ei leia seda sealt. Selle asemel kogevad nad matkates võib-olla hoopis külma ja mõnikord ka tühja kõhtu. Mõnel võib veidi vedada ja ta kohtab mõnda vana munka, kellega juttu ajada. Aga õnne tuleb ikka enda seest otsida.
Õnne saladus peitub selles, et pole mingeid garantiisid. Maailm on ebakindel paik, kõik võib muutuda hetkega. Kui sa tänasest päevast maksimumi ei võta, võid homme kahetseda.
Allikas: brightside.me
