Teadmine, et sa oled sünnitanud, aga ei saa oma beebiga tutvuda, teda sülle võtta ja kallistada on lihtsalt kohutav

Väike Marten on praegu täitsa tavaline poiss. Aga see, millise võitluse ta on oma elu nimel maha pidanud, on lihtsalt hämmastav. Sügavalt enneaegsena ilmale tulnud poiss veetis kolm esimest elukuud emast-isast eraldi ja pidi üksinda tõestama kõigile, et temas on suurem elutahe ja jõud, kui isegi paljunäinud arstid arvata oleksid osanud.

Selleks, et teised vastsündinud nii rasket võitlust ilma ema-isa juuresoleku ja abita ei peaks pidama, räägivad Marteni ema Kristel ja isa Urmo nende sündimise ja kasvamise loo.

Kristeli rasedus kulges kuni 2012. aasta 2. veebruari hommikuni täiesti rahulikult ja tavapäraselt. Mitte miski ei ennustanud seda, mis varsti juhtuma hakkab. Tol hommikul aga tundis Kristel kõhus kummalisi valusid, kuid pidas neid tööstressist tulenevaiks ega muretsenud eriti. Kui aga õhtuks polnud valud vähenenud, vaid hoopis tugevnenud ja naine avastas tualetis käies ka verejooksu, sõideti koos elukaaslase Urmoga kiiresti haiglasse. Kristel jäeti igaks juhuks jälgimisele ning Urmol paluti koju tagasi minna. Juba siis valdas naist paanika. Rasedust oli selleks hetkeks ju ainult 25 nädalat! Tulevane ema oli muidugi varem kuulnud, et mõned lapsed sünnivad ka enneaegsena, aga et nii vara...? Kas on üldse lootust, et tita jääb ellu, kui ta tõepoolest peaks tahtma kohe praegu ilmale tulla? Neid vastuseid tal ei olnud. Telefoni kaudu internetis tuhlates leidis ta ainult mõned infokillud enneaegsete laste kohta ning arstidelt saadud info, et kui tita praegu sünnib, võib tema sünnikaaluks olla vaid 500 grammi, ei lisanud positiivseid emotsioone juurde. Enne keskööd läks olukord nii hulluks, et nüüd oli täitsa selge – laps peab sündima. Urmo kutsuti haiglasse tagasi, ta istus öö läbi naise kõrval, oli toeks ja lohutas. Õnneks suudeti sünnitust nii kaua edasi lükata, et tita kopse tugevdav süst, mis Marteni ellujäämiseks oli hädavajalik, jõudis mõjuma hakata. Järgmisel hommikul tegi arst ettepaneku beebi ilmale aidata keisrilõike abil, kuna sel moel oli võimalik tita ellujäämisvõimalust natukenegi suurendada. Kristel oli nõus ning 3. veebruaril kell 13.55 nägi pisike Marten ilmavalgust. Tita kaalus 800 grammi ja oli 29 cm pikk.

Vanematel ei õnnestunudki oma pisibeebit kohe pärast sündi näha. Kuna tema seisund oli kriitiline, sõidutati ta kohe teise haiglasse. Ei Kristel ega Urmo mäleta, et neile oleks öeldud, et laps minema viiakse. „Äkki keegi ikka mainis, aga tol hetkel tuli nii palju infot igalt poolt, et kõike ei suutnud vastu võtta ja see detail läks meelest,” pakub Urmo. Tema oli kogu sünnituse aja teisel pool seina oodanud ja kõike pealt kuulnud. Ka seda, et imik ei hakanud esimese kuue minuti jooksul hingamagi. „Päris jube oli tol momendil olla, päris jube...” tunnistab isa. Arstid ei olnud eriti lootusrikkad. Kui Urmole öeldi, et hea, kui poeg öögi üle elab, siis Kristel ei teadnud, et olukord tegelikult nii kriitiline on. Tema mõtles ainult sellest, et saaks ainult oma last näha, kus ta ometi on?! Aga laps oli juba mujal.

Teadmine, et sa oled sünnitanud, aga ei saa oma beebiga tutvuda, teda sülle võtta ja kallistada on lihtsalt kohutav. „Loomulikult tahab iga ema oma vastsündinut näha ja teada saada, et kõik on hästi, aga mina seda ei saanud. See tekitas tohutut stressi,” räägib Kristel.

„Kogu aeg mõtlesin ja süüdistasin ennast, et miks ta küll nii vara pidi sündima. Samuti oli väga valus olla teadmatuses – kas temaga on kõik korras? Mida ta praegu teeb?” kirjeldab Kristel valusaid hetki pärast sünnitust. Ta tunnistab, et häid mõtteid oli esialgu üsna vähe ja valdav oli hirmutunne. „Meile öeldi, et kuna ta sündis nii vara, siis tuleb võtta päev korraga. Ta ei pruugi sellest välja tulla,” ütleb naine, et ka arstid ei julgenud perele väga palju lootust anda. „Esimesed ööd olid väga rasked. Magada oli praktiliselt võimatu, sest mõtted olid ainult tita juures ja pisarad pidevalt silmis,” meenutab Kristel.

Järgmisel päeval sai titat vaatama minna Urmo. Lapse juurde sai ta minna külastusajal ning kuna reanimatsiooniosakonna puhul on tegu kinnise osakonnaga, pidi ta seal kõigepealt selgitama, et ta tõepoolest on Marteni isa ja tal on õigus oma lapsega kohtuda. „Kui ma Martenit esimest korda nägin... ta oli suhkrupaki suurune! Aga ta oli elus ja seetõttu oli kõik hästi. Teda polnud kuvöösis tekkide, juhtmete ja hapnikumaski vahelt peaaegu nähagi! Teki vahelt sai otsida väikest kätt või näolapikest, aga ta oli seal sees nii väike... ja läbipaistev! Hästi veider oli vaadata teda seal,” meenutab isa esmakohtumist oma pojaga.

Kristel pääses tita juurde alles kolmandal päeval. Marteni juures istudes sai ta lõpuks kinnituse ja natukenegi rahu südamesse, et see ongi päriselt tema tita ja hoolimata ülivarasest ilmaletulekust näeb ta välja nagu päris laps, mis siis, et imetilluke. „Ma ei tea, mida ma ette kujutasin, aga mul oli väga hea meel teda näha ja tõdeda, et ta on täitsa lapse moodi, kuigi väga karvane,” muigab Kristel.

Sülle sai ta oma lapse esimest korda alles siis, kui Marten oli 1,5-nädalane. „Ta oli nii väike ja tema küljes oli peale hapnikumaski veel nii palju juhtmeid, et väga keeruline oli teda süles hoida,” tõdeb ema. Esialgu piirdusid ema ja isa visiidid tita juurde 15 minutiga. Rohkem polnud paraku võimalik.

Nii vanemad kui ka beebi elasid lahusolekut väga raskelt üle. „Kõige raskem on ikkagi see, kui laps viiakse ema juurest ära. Pole vahet, mitmendal rasedusnädalal laps sünnib või mis probleem tal on – iga ema tahab olla oma lapse juures ja oma last näha,” kirjeldab Kristel. Olla üksi oma mõtetega, igatseda, mitte teada, kuidas lapsel läheb on kirjeldamatult stressirohke. Kristel ja Urmo ei saanud öösiti magada ning helistasid üsna tihti haiglasse, et uurida, kas pisikesega on ikka kõik korras. See andis natukenegi hingerahu.

Kas oli ka selliseid hetki, kus käis mõte peast läbi, et äkki juhtub kõige halvem ja pere ei saagi haiglast kolmekesi koju tulla? Urmo kinnitab, et tema oli Marteni esimesel elukuul selleks pidevalt valmis. „Keegi ei andnud meile väga lootust ka, ainus, mis öeldi, oli, et elame päeva korraga. Arstid vahetusid pidevalt, info jäi kuhugi kinni, pidime ise õppima lugema tervisekaarte, mis talle olid kuvöösi külge kinnitatud. Tal oli uneapnoe, kus ta vajus nii sügavasse unne, et unustas hingata... seda oli päris kole kõrvalt vaadata,” meenutab isa, et muretsemiseks oli põhjust rohkem kui küll. Kristel aga kinnitab, et temal selliseid mõtteid peast läbi ei käinud. „Mina uskusin, et kõik saab korda. Ja saigi!“

Marten oli haiglas kokku neli kuud. Kolm neist oli Marten eraldi ja viimase kuu sai Kristel koos temaga olla. „Olgugi et me olime haiglas ja ei saa öelda, et see oli väga kerge aeg, siis minul oli hea tunne, sest ma nägin teda kogu aeg. Ma teadsin, kas ta nutab või magab, ma sain teda kogu aeg katsuda. Kolm kuud ma ei saanud seda kõike teha. Ka Marteni puhul oli näha, kui oluline see on, et ema on juures. Iga kord, kui ma haiglasse tema juurde läksin, oli tal parem. Tal olid hingamisraskused, aga kui mina olin seal, siis see ei olnud nii suur probleem. Samuti hakkas Marten minuga koos olles rohkem sööma ja kaalus juurde võtma. Selgelt oli tunda, et laps tahtis ka ema lähedust.”

Kui pere lõpuks nelja kuu pärast koju jõudis, oli rõõm küll suur, kuid sama suur oli ka hirm. Marten oli endiselt nii tilluke, kaalus ainult 2,4 kg ja vanemad, kellel varem olid alati olnud arstid juures, kellelt nõu küsida, pidid nüüd ise hakkama saama. Peagi siiski harjuti uue olukorraga ning tekkis igapäevarutiin. Tänaseks on Marten väga tubli poiss, kes on üle saanud pea kõikidest terviseprobleemidest ning arstide sõnul vaimselt arengult teistest omavanustest isegi ees. Ta käib lasteaias ja on väga harva haige. Aga ega Urmo ja Kristel teda hea meelega endast väga kauaks eemale ei lase. Esimestel kuudel üle elatud lahusoleku mõjud annavad tänaseni tunda.

Selleks, et teistel enneaegsete laste emadel oleks natukenegi lihtsam olukorraga toime tulla, asutas Kristel MTÜ Enneaegsed Lapsed. MTÜ eesmärgiks on ühendada peresid, kes peavad samasuguses raskes olukorras hakkama saama, jagada informatsiooni ja olla üksteisele toeks. Kristel on kuulnud paljude enneaegselt sündinud laste vanemate lugusid ja üks mõte, mis kõikjalt kõlama jääb, on see, et ema ja last ei tohiks lahutada. „Emal on rahu südames, kui ta saab olla lapse juures, ta näeb teda ja teab täpselt, mis seisus ta on. Ei ole vahet, mitmendal rasedusnädalal laps sünnib või mis probleem tal on, ema tahab olla lapsega koos ja laps vajab ema lähedust,” kinnitab Kristel. Teadmatus, mis titast lahusolekuga tekib, viib ema stressi, tekitab muremõtteid ja paanikat ning sellega on väga keeruline toime tulla. Ka isad soovivad sel raskel ajal oma perega võimalikult palju koos olla, kuid haiglate senise töökorralduse tõttu ei ole see tihtipeale võimalik. Isa juuresolek võimaldab emal rahuneda ja lõõgastuda ning ka laps vajab ju tegelikult mõlemat vanemat.

Teine mure, millega enneaegsete laste emad tihti silmitsi seisavad, on see, et nad satuvad samasse palatisse koos emadega, kes on seal koos titadega. Aga kui tema laps on kuskil teises osakonnas või koguni teises haiglas, tunneb ema ennast väga kehvasti ning muremõtted on veelgi kergemad tulema. Ta näeb, kuidas teine naine hoolitseb oma lapse eest, imetab ja imetleb teda, ning tema igatsus ja soov oma beebit näha süveneb veelgi. Samuti on siis väga suur oht langeda depressiooni ja ennast juhtunus süüdistama hakata.

Kristel rõhutab, et praeguseks on olukord haiglates õnneks oluliselt peresõbralikumaks muutunud – on mõistetud, et ema ja laps ei kuulu lahutamisele ja ka isa on väga tähtis pereliige, kes tahab olla naise ja lapsega koos.

Uuringud tõestavad: vastsündinud, kes on vanematega pidevas kontaktis, arenevad paremini

Mary Teras, Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond

Esimene privaatne vastsündinute intensiivravipalat loodi 1980. aastatel Prantsusmaal Brestis. Selle eesmärk oli takistada haiglas olevate laste nakatumist resistentseks muutunud bakteritega ning kaitsta neid erinevate viirushaiguste (nt gripi) eest.

Patsiendi- ja perekesksest ravist hakati esimest korda rääkima 20. sajandi teisel poolel. See oli aeg, mil hakati rohkem teadvustama laste vajadusi ning vanemate suurt rolli laste tervise ja heaolu tagamisel. Perekeskse ravi definitsioon ja põhimõtted sõnastati esmakordselt 1995. aastal USA-s.

Haiglates, kus on olemas vastsündinute intensiivravi perepalatid, on tehtud uuringuid, mis näitavad selgelt lapsevanemate rahulolu perepalatitega. Peale selle on aga leitud, et need lapsevanemad, kes saavad haiglas viibida privaatselt oma pere keskel, võtavad aktiivsemalt osa aruteludest meditsiinilise personaliga ning tunnevad end haige vastsündinuga tegeledes mugavamalt ja pädevamana kui need lapsevanemad, kes ei saa haiglas olles pidevalt oma lapsega koos viibida.

Rootsis uuriti intensiivravil viibivate enneaegsete vastsündinute paranemist. Ühte gruppi kuulusid intensiivravi ühispalatis olnud vastsündinud ning teise gruppi need lapsed, kes said olla perepalatis koos oma ema ja isaga. Nahk-naha kontakt oli olemas mõlema grupi lastel, kuid oluliselt rohkem oli seda perepalatis viibijatel. Tulemused näitasid, et perepalatis kosunud enneaegsed vajasid intensiivravi keskmiselt viis päeva vähem ning nad lubati koju viis päeva varem kui need lapsed, kes olid ravil ühispalatis, kus vanemad 24/7 juures ei viibinud. Samuti esines perepalatis olnud lastel vähem bronhopulmonaalset düsplaasiat ehk enneaegsete kroonilist kopsuhaigust.

Nahk-naha kontaktil on lapse kasvamisel ja kosumisel oluline roll. On leitud, et nahk-naha kontakt hoiab ka kõige väiksemat last vähemalt sama soojas kui spetsiaalne inkubaator.

Perekesksest ravist rääkides on esile tõstetud lapsevanemate rahustavat ja positiivset mõju lapse paranemisele. Lapsevanemate viibimine raviprotseduuride juures vähendab ärevust nii lapsel kui ka vanematel. Mitmed uuringud on näidanud, et operatsioonil käinud lapsed nutsid vähem, olid rahulikumad ja vajasid vähem ravimeid, kui nende vanemad olid läheduses ja aitasid valuga tegeleda (lohutasid, kaisutasid, pakkusid lähedust).