Kaisa leiab, et vastutustunde sisendamine algab pisikestest asjadest – näiteks lased lapsel algusest peale oma koolikoti ise päeviku järgi kokku pakkida. Mis siis, et see võtab kaua aega ja ise saaks kiiremini. “Näen laste pealt, kui kiiresti nad selle oskuse kätte saavad. Aga kui vanem paneb koolikotti ise kokku, teeb ta lapsele karuteene. Ta vabastab lapse vastutusest ja teiseks laps ei tea, mis asjad tal koolikotis on,” arutleb ema.

Iseseisvus tuleb ajaga

Avinurme gümnaasiumi geograafia­õpetaja Mari Renseri (34) kolm last – 6. klassis õppiv Liis (12), 2. klassis käiv Mikk (8) ja sügisel kooliteed alustanud Ats (7) – on kõik üsna iseseisvad õppijad. Kuigi Ats oli loo kirjutamise ajal vaid mõne nädala koolis käinud, oli Mari märganud, et poiss hakkab õppimises juba iseseisvuma – eks ta jäljendab suuremat õde-venda. “Muidugi pole tal alguses harjumust koolitükke teha ning talle tuleb ütelda, et nüüd on aeg õppida. Samas ma ei istu tal kõrval,” räägib Mari. Atsil näeb see asi praegu nii välja, et poiss teeb oma õppetükid köögilaua taga, kui ema samal ajal köögis toimetab. Ja kui pojal tekib mingi küsimus, siis ema aitab. “Mul on raudne põhi­mõte, et ma ei tee mitte ühtegi asja oma laste eest ära ja vastust kunagi ette ei ütle. Küll aga olen ma nõus kõike seletama,” lausub Mari.