Põhimõtteliselt õnnelik

Karin Raski pere veri­värske kodu põrand värviti ühisel nõudmisel valgeks. Valge põrand on otsekui ellusuhtumise sümbol: peateelt ei kõhelda kõrvale pöörata, kui sellest muutub siin maa­ilmas midagi
paremaks.

Nelja korteriga maja Kalamajas, kus Raskid hetkel ainsana elavad, sest naabrid pole jõudnud veel sisse kolida, on perele neljas kodu, mida kujundada ja sisustada. Karin (37) ja Rasmus (40) tutvusid 2001. aastal ühise tuttava sünnipäeval, kui mees oli just tagasi tulnud USAst ja Karinil algas lavakoolis neljas kursus. Neiu oli koosviibimisel paigutatud ühte lauda talle täiesti võõraste inimestega. Seltskond osutus aga toredaks, eriti Rasmus.

Peagi saatis noormees Karinile sõnumi kutsega kohvikusse. Sõnum oli ühislooming – selle olid aidanud kokku panna Rasmuse pere liikmed, kellega ta oli vahepeal ema sünnipäeval kokku saanud. Noored kohtusid Raekoja platsil asuvas kohvikus Café Anglais. “Üks toredamaid kohvikuid üldse, selline ilus ja ajatu,” meenutab Karin. Sellest alates kohtuti iga päev. Esimese nädala lõpuks otsustati naljaga pooleks, et abi­ellutakse ja jäädakse kokku elu lõpuni.

Rasmus oli ostnud just korteri, kuhu pidi kolima koos sõbraga. Sõbrale jäi see peatuspaik aga üürikeseks ning korterist sai Karini ja Rasmuse esimene ühine kodu. “Seda oleks vaja olnud kohe remontida, aga esimesel aastal me ei teinud midagi,” naerab Karin “Elasime natuke nagu küünlavalgel, ja vetsu ei tahtnud eriti vaadatagi, kui seal käima pidi. Mööbli tõime minu vanaema-vanaisa juurest küüni alt.”

Näitlejaametist Karin lapsepõlves ei unistanud. Kuid koolis oli näitering, kus käisid koos kõige toredamad inimesed. Sinna tuli ilmtingimata minna. Tüdruku meelest oli Eestis üksainus­ ülikool, see asus Tartus. “Tahtsin saada ajakirjanikuks, kirjutasin Lääne Elusse ka kolm artiklit, millest üks oli arvustus filmi ”Seitse” kohta,” meenutab Karin. “Teistel olid sisse­astumiskatsetel kaasas suured mapid artiklitega, minul ainult mu kolm lugu. Olin oma pikkade valgete juuste ja lillelise kleidiga, vehkisin kätega ja ilmselt püüdsin poliitikast rääkida. Minu meelest oli Pullerits seal komisjonis ja Lauristin. Sisse ma ei saanud. Aga küllap jätsin mingi mulje, sest nad helistasid mulle hiljem ja ütlesid, et väga huvitav oli – lugegu ma vahepeal natuke ja tulgu järgmisel aastal uuesti.”