Head lapsed, need kasvavad vitsata

Vanemad tihti ei adu, milline mõju võib olla karistamisel ning kui oluline­ on lapse enesehinnangule viis, kuidas temaga räägitakse.

Kolme lapse ema, alg­klassiõpetaja Maret ­Broberg (33) ütleb, et nende peres pole enamasti vaja lapsi karistada. Viiene Säde vajab pigem pidurdamist. “Kui näen, et olukord hakkab käest minema, siis esmalt keelan ja seejärel loen kõvasti kolmeni. See annab talle aega korraks mõelda ja oma tegevus lõpetada. Tihti küsitakse, mis pärast kolme tuleb. Ma ei tea, sest pole kunagi sinnani jõudnud!”

Peres kasvab ka kaks poissi: kaheksakuune Oliver ning 13aastane Markus. Vanem poeg saab karistada, kui kohustused on täitmata või rikutakse kehtestatud reegleid. “Tema puhul on rohkem nii, et karistus on juba enne kokku lepitud. Näiteks saab ta nädalavahetuseks sünni­päevakutse. Peolemineku tingimus on, et eelnevatel nädalatel on õppimine korras ja negatiivseid hindeid pole,” kirjeldab ema. “Alguses tegi ta haledat nägu ja palus küll, kuid kahjuks on ta vanemad selles suhtes üsna kindlameelsed. Kui ta tahab sõpradega väljas käia, peab tulema õigeks kellaajaks koju, muidu järgmine kord lihtsalt välja ei saa või on kellaaeg talle ebameeldivalt varajane.”

Suvel sai Markus ühel päeval ülesande nõud ära pesta. “Nõusid ei olnud üldse palju, kuid ta kuidagi ei jõudnud selleni. Otsustasime, et meie isaga ka ei pese. Peaaegu kolm päeva kogusime nõusid ja Markus ei olnud üldse rõõmus, kui lõpuks selle hunnikuga kaks tundi köögis veetis,” muigab ema. “Õppetund oli see kindlasti.”