Kuidas pidada lastega läbirääkimisi? Et meie lastest ei kasvaks väiksed türannid

“Laps räägib, kui kana pissib!” kuulsid paljud­ meist, kui olime väikesed. Lisaks sellele, et ­õppisime oma arvamuse hammaste taga hoidma, saime teada, et kana ei pissi.

“Mida valusam vits, seda armsam laps!” Kui vanemal mõistus enam ei võtnud, siis peksust oli ikka abi. Õigustus oli ka varnast võtta. Need olid eelmise põlvkonna lastekasvatuse “tarkused”, mida mõned meist siiani õigeks peavad. “Eks me ikka põhjusega saime peksa. Ja nüüd oleme ju täitsa normaalsed inimesed,” arvas üks isa. Julgen kahelda. Oleme õppinud oma haavatud poolt eirama ja isegi eitama, aga see ei tähenda, et seda poleks või et see meid ei mõjutaks.

Aga isegi kui peksa ei antud, oli tavaline, et lapsukese ilmaleaitamisega vanemad oma kasvatustöös ka piirdusid. “Mine tegele oma asjadega!” kuulsime sageli. Puudu jäi toetusest, hellusest, kiitusest ja mõistmisest – eriti kui midagi läks halvasti. Selle asemel et veerandihindeks kahe saamist emale tunnistada, lihvisid käelisi oskusi ja sodisid numbri koduteel kolmeks. Või olid eksimise ja halvakspanu hirmus supertubli ega lubanud endale ühtegi nõrkust.

“Meie ajal ei olnud selliseid raama­tuid kui praegu. Siis ei räägitud neil teemadel,” õigustab eelmine generatsioon juhtunut ja see on ka tõsi. Ometi on vanemad oma lapsukese käitumise ja tuleviku pärast mures…

Mõne aasta eest ilmus eesti keeles meditsiinidoktor Michael Winterhoffi raamat “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”