31.01.2017, 08:00

Viikingite väsimatu pealik

Steve Hindrekson on mees nagu mastimänd, kes seisab sirgelt ja vankumatult nii oma pere, töö kui tõekspidamiste eest. Ta ei puhka enne, kui asi, mis ette võetud, on lõpule viidud.

Ulvi Tüllinen

Steve on õppinud võitluskunste palju aastaid, Teironil tuleb mõõga käsitsemine juba loomuldasa osavasti välja.

Steve (40) jalutab iseenda loodud muinasjutulises maailmas, Tallinnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Viikingite külas ringi nagu viikingipealik – väljanägemiselt pikk ja tugev, hoiakult kindel ja karm, samas nii lähedaste kui võõraste suhtes tähelepanelik ja hooliv. Selles, et ta on tõeline kindlusemüür ja seljatagune oma pojale Teironile (4), tütar Eleanorile (6), abikaasa Triinule (34) ja Triinu varasemast kooselust sündinud tütrele Carmenile (10), ei kahtle vist keegi, kes seda peret kasvõi korra üheskoos näinud.

“Milleks talle kindad?” küsib Steve abikaasalt, kui too tunneb huvi, kas Teironil õue minnes kindad ikka kaasas on. Väljas on paar miinuskraadi, maad katab kerge lumekirme. Pereisale ei tähenda väike külm ega lumi midagi – sellises “igas olukorras ellujäämise, viikingite vaimus” on ta kasvanud ise ning kasvatab ka oma lapsi.

Lood viikingite seiklus- ja võitlusrikkast eluolust imbusid Steve’i teadvusse juba lapsepõlves, kui ta onu Urmas Jõgi tuli pärast pikka äraolekut tagasi Põhja-Uuralitest ning kinkis õepojale karbitäie vanu postmarke, sealhulgas Eesti Wabariigi ajast pärit viikingimarke. Seda, et kunagi võiks tema elutöö ja unistuste täitumine muinassõdalastega seostuda, ei osanud nelja-aastane poiss muidugi aimatagi. Tagantjärele on mees kindel, et seeme sai mulda just tollal.

Sirgunud noormeheks Tartus, kunstnikust ema Eve Luige ja tema elukaaslase, skulptor Jaan Luige peres, oli Steve’i elus tähtsal kohal sport. “Võõrasisa oli Tartus karatetreener, samas õpetas ta mulle ka taiji’d, mis arendab hästi energiate liikumise tunnetamist. Lisaks võitlusspordile tegelesin nooruses seitse aastat ujumisega ja edaspidises eluski olen end treeningsaalides vormis hoidnud,” räägib Steve. Oma isa, Tallinnas elava tuntud kunstikoguja ja galeriiomaniku Šifara Hindreksoniga hakkas poiss rohkem suhtlema alles pärast viiendat klassi.

Kommenteeri Loe kommentaare