Veebruar

Ülakorruselt kostis kõva põnts. Onu Arvo põrnitses süngelt lakke. Küllap tegid naabripoisid, vennad Oliver ja Robin, jälle koerust. Alles hiljuti lasid need marakratid nööriga tema akna taha täispuhutud kummikinda, millele oli vesivärvidega kole lõust joonistatud. Onu tõmbas hommikul kardinad eest ja... Hirmus meenutadagi! Kord unustasid nad vannivee jooksma, teinekord keerasid muusika valjuks.

Onu Arvo kuulatas. Ülalt kostis marssimist. Esikust elutuppa ja siis tagasi. Ta katsus rahuneda ning luges mõttes aeglaselt kümneni – trampimine aga jätkus sama hooga. Nüüd läks onu kööki ja keetis suure kruusi kohvi. Aga kui ta elutuppa naasis, ei olnud midagi muutunud: ülal müdistati endiselt. Lisaks taoti nüüd ka potte ja panne vastamisi! Ei, mis liig see liig, arvas onu. Ta sidus hommikumantlivöö tugevamalt kinni, libistas jalad tuhvlitesse, marssis korruse võrra kõrgemale ning helistas pikalt kella. Siis veel korra. Ja veel korra.

“Mis märulit te siin teete, paha­retid?“ pahandas ta, kui uks viimaks avati.”

“Miks te jalgu trambite ja pottidega kolistate?”

“Meie peame vabariigi sünni­päeva,” teatas Oliver uhkelt. Venna selja tagant näitas Robin õnnelikul ilmel sinimustvalget lipukest ja lisas: “Meil on täna paraad!”