Isa blogi: õnneks aju ikka unustab need negatiivsed kogemused
Nii julge avaldusega tuli välja täna hommikul Esileedi, kui eile kogu peret tabanud kõhugripp meid kõiki jalust rabas. See oli tõepoolest ootamatu. Ilma mingisugusegi ettehoiatuseta, keset ööd, justkui mittekusagilt. Eriti hulluks muutiski selle see, et ka lapsed sama tõve külge said ja vajasid hoolitsust.
Väiksena meeldis mulle haige olla, sest esiteks juhtus seda väga harva ja teiseks tähendas see, et ma võisin päev otsa kodus diivanil teki all olla ja televiisorit vaadata. Eks mida vanemaks saame seda rohkem võimalusi haigeks jääda me leiame ja ka mina muutusin kavalamaks. Kuna tolleaegsed kraadiklaasidega tuli oodata, mil elavhõbe õiget temperatuuri näitama hakkab, siis oli mul oma 3-4 minutit aega, et välja nuputada, kuidas palavikku teeselda ja mis oleks veel lihtsam, kui see vastu kuuma lambipirni panna ja mõnikümmend sekundit ning oligi kena 38 ees. Tänapäeval enam seda pettust teha ei saa, sest on olemas kontaktivabad termomeetrid, mis näitavad hetkega temperatuuri ja led pirnid soojust ei eralda. Minu salaplaan pirniga läks samuti nässu, kui ma ükskord hooletuks muutusin ja lambipirnil kraadiklaasi liialt kaua soojendasin ning kui ema tuppa astus, näitas kraadiklaas 45 kraadi.
Kuid ma ei mäleta ka seda, et ma väiksena nii haige oleksin olnud. Eks aju unustab negatiivseid kogemusi, kuid mulle isiklikult tundub, et see läks kõik kuidagi kordades lihtsamalt, sest see eilne kogemus oli midagi pöörast. Õnneks on meil kaks tualetti, sest me jooksime Esileediga öö otsa tualeti vahet. Esileediga on hea, ta ei ole eriti naiselik oksendaja, sest ta teeb seda häälekamalt, kui Šarapova tenniseplatsil palle virutades. Seega ei pidanud ma aega raiskama, et mõelda, kuhu poole tormata- kui vetsust oli kuulda veidraid karjatusi, tuli ette võtta jooks mööda treppi. Igal juhul oli täna hommikul ärgates meie kodu nagu sõjatander. Meil on umbes viis masinatäit pesu pesta, me peame taas tellima tekstiilipesuri, kõik on segamini ja rääkimata kuhjunud töödest, mis ühe päevaga on võimeline tekkima.
Ma olen tavaliselt suhteliselt kehva närviga, kui asi puudutab väljaheiteid. Kes on seda blogi pikemalt lugenud, need ehk mäletavad, missugust sisemist sõda ma enesega pidasin, kui mul tuli oma esimesi mähkmeid vahetada. Mul kulus hea pool aastat enne kui see kuidagi vastuvõetavaks tegevuseks sai. Kuid eile öösel, kui Piiga lihtsalt nuttis ja sain aru, et tal on midagi väga kehvasti ja ta siis suure kaarega mu pluusi ja kõrva seedimata piimast valgeks värvis, siis ei olnud mitte mingit vastikuse nooti, vaid mind valdas suur rõõm. Seda kahel põhjusel: esiteks sai Piiga vaevast lahti ja teiseks sain ma ta nüüd hetkeks maha panna ja tualetti tormata.
Tervis on üks neist asjadest, mida me kipume võtma iseenesest mõistetavana kuni hetkeni, kui see enam seda pole. Seepärast olen ma siiralt tänulik, et meil on kolm tervet last ja sellised katsumused on mööduvad nähtused. Täna oli juba hoopis teine tera. Enam ei otsinud nad mööda elamist ringi, kuhu oma sisikond välja poetada, vaid nad tatsasid rõõmsalt toast tuppa ja pöörasid kõikvõimalikke asju ringi. Vennas võttis köögist harjavarre ja virutas sellega mulle vastu pead ja ma ei tea, kas see oli löögi tagajärjel, või kergendusest, et kõik lapsed on terved, aga selle asemel, et kurjaks saada, võtsin ma ta sülle ja peitsin nina ta kaela vahele ja tegin hirmsat häält, mis ta alati kõkutama paneb. Lihtsalt nii suur heldimus on hommik otsa peal olnud.
Mida see ööpäev mulle siis õpetas? Seda, et olenemata, kui haige sa oled, leiad sa endas ikka natukenegi jõuvarusid, et hoolitseda laste eest. Teiseks seda, kui ebaoluline on väljast tulles kätepesu. Vähemasti olen mina väga hoolas kätepesija ja näe, ikka tõin viiruse majja. Ok, tõenäoliselt on siiski pesu oluline, sest muidu oleks me vast tihedamaltki haiged. Kolmandaks seda, et mul on imelised lapsed — nad on küll veel nii väikesed, aga juba on tunda nende toetust, kui me seda vajame. Hoolimata oma kehvast enesetundest, ei nutnud nad rohkem kui vaja. Ei olnud liigset tähelepanuvajadust, vaid nähes meid mööda elamist taarumas, olid nad kannatlikud ja mõistlikud. Noorsand, kes ka end sandisti tundis, käis korda mööda Vennast ja Piigat kallistuste ja musidega lohutamas. Mitte mingit tavapärast kiusamist. Täna on muidugi uus päev ja kõik on vanamoodi.
Õnneks on see läbi ja kui meil on parem olemine teeme me pilte ka ja räägime enda tegemisest meie Facebooki lehel a mida henry teeb.
