Vanemad hakkasid pöidlaimemist takistama ja keelama siis, kui Johann juba vanem oli ja näiteks televiisori vaatamise ajal sõrme suhu toppis. Võõrutamine võeti ette, kui poiss oli kahe aasta ja kaheksa kuu vanune, kuna selleks ajaks imes ta pöialt igal vabal hetkel – televiisori ees, autos istudes ja une ajal. “Tundus, nagu meie suur laps ainult pöidlaimemisega tegelebki,” tõdeb Mairi. Samale ajale langes ka esimene hambaarstivisiit ja see oli hea tõuge muutus ette võtta.

“Võõrutamiseks valmistumine võttis omajagu aega, sest tahtsime teha kõike õigesti ja korraga. Lugesin foorumeid ja püüdsin leida õiget võtet,” mäletab Mairi. Nüüd soovitab ta hädasolevatel vanematel guugeldada, toksides ingliskeelseid märksõnu: thumb guard, thumb sucking glove, thumbsie.

“Meile tundus sobivat selline vahend, mis käib ümber pöidla ja teeb sõrme lutsutamise ebamugavaks. Enne seda proovisime plaastrit. See mingil määral toimis, kuni laps õppis plaastrit maha kiskuma.” Vanemad ei kasutanud vanu võtteid – pöidlale sinepit peale või küünele kibe küünelakk –, sest need tundusid liiga lihtsalt ületatavad takistused. “Meisterdasin pöidlakaitsme. Kõigepealt lõikasin pandlaga rihma lühemaks ja tegin õigele kaugusele augud, et see kindlalt käe ümber püsiks ja sikutades ära ei tuleks. Pöidlakaitse tegin vanast spordisärgist, et oleks hingav ja mitteniiskuv materjal.”