Lihtne nagu üks pluss üks?
Spetsiifilise arvutamisvilumuste häire ehk düskalkuulia puhul on peastarvutamine lapsele ületamatult raske. Samuti võtab tublisti aega tekstülesannete lahendamine. Samal ajal võib koolijüts olla ülejäänud ainetes viieline.
Kui Madis (9) veel lasteaia lõpurühmas käis, ei viidanud miski sellele, et matemaatikast saab talle komistuskivi. Poiss vastas igati koolivalmiduse nõuetele, tema matemaatikaoskused olid eakohased. Koolitee algul selgus aga peagi, et Madis jääb matemaatikaga jänni. “Esimesed tööd said sooritatud õpetaja individuaalsel juhendamisel. Alguses oli tal probleeme isegi esemete loendamisega. Takistusi valmistasid tööjuhised ning tekstülesanded,” loetleb ema Anne Kahro (42). “Arusaamist raskendas see, et mitmed matemaatika terminid polnud talle tuttavad: näiteks millegi võrra lühem/pikem. Tal ei tekkinud vajalikke loogilisi seoseid. Kella õppimine võttis samuti aega, kuid tänaseks näen, et ta tajub seda juba palju paremini.”
Kõige rohkem madistamist oli poisil peast arvutamisega. “Kümne piires arvutamine ei tahtnud kuidagi tulla. Selle arendamiseks hakkas õpetaja Madisele kord nädalas järeleaitamistunde andma. Nad katsetasid mitmeid abivahendeid, millest parimaks kujunes joonlaud – seda kasutab poeg vajadusel siiani,” kirjeldab Anne.
Vahel juhtus, et ema küsis Madiselt, kui palju on 8 miinus 3. Kuna vastust kohe ei tulnud, unustas ta episoodi teiste asjatoimetuste käigus ära. Pool tundi hiljem tuli poiss ema juurde ja sõnas: “Viis!” - “Mis viis?” ei saanud ema aru. “Tehte vastus ju!” ütles poeg.