Kui Madis (9) veel lasteaia lõpurühmas käis, ei viidanud miski sellele, et matemaatikast saab talle komistuskivi. Poiss vastas igati koolivalmiduse nõuetele, tema matemaatikaoskused olid eakohased. Koolitee algul selgus aga peagi, et Madis jääb matemaatikaga jänni. “Esimesed tööd said sooritatud õpetaja individuaalsel juhendamisel. Alguses oli tal probleeme isegi esemete loendamisega. Takistusi valmistasid tööjuhised ning tekstülesanded,” loetleb ema Anne Kahro (42). “Arusaamist raskendas see, et mitmed matemaatika terminid polnud talle tuttavad: näiteks millegi võrra lühem/pikem. Tal ei tekkinud vajalikke loogilisi seoseid. Kella õppimine võttis samuti aega, kuid tänaseks näen, et ta tajub seda juba palju paremini.”

Kõige rohkem madistamist oli poisil peast arvutamisega. “Kümne piires arvutamine ei tahtnud kuidagi tulla. Selle arendamiseks hakkas õpetaja Madisele kord nädalas järeleaitamistunde andma. Nad katsetasid mitmeid abivahendeid, millest parimaks kujunes joonlaud – seda kasutab poeg vajadusel siiani,” kirjeldab Anne.

Vahel juhtus, et ema küsis Madiselt, kui palju on 8 miinus 3. Kuna vastust kohe ei tulnud, unustas ta episoodi teiste asjatoimetuste käigus ära. Pool tundi hiljem tuli poiss ema juurde ja sõnas: “Viis!” - “Mis viis?” ei saanud ema aru. “Tehte vastus ju!” ütles poeg.

Madisel oli raske püsida koolitundide tempos ja liiga palju ülesandeid jäi kodus lõpetada. Seetõttu võis tal õpitu ka kinnistumata jääda. “Näen siin seost Madise aktiivsus- ja tähelepanuhäirega,” ütleb Anne. “ATH-lapsena on tal töömälu maht piiratud, mis tähendab, et ta ei suuda korraga mitut detaili, arvutustehte osa või töökorraldust meeles hoida. Loomulikult segab tööd ka ­tähelepanu hajumine.”