Vanaema klotsid
Linnalapsed Jukk ja Stiina olid vanaemal külas.
“Mängige klotsidega, lapsed,” lausus vanaema ning läks kööki toimetama.
Õde-venda silmitsesid vanamoodsaid mänguklotse. Nood olid puust, mõnel küljel trükitähed, teisel aga jälle mõni lelu või loom. Klotsid tundusid, tõtt-öelda, üsna igavad.
Siis aga leidis Jukk jupi pesunööri. Ta sidus ühe otsa ukselingi külge, teise aga vedas tabureti jala ümber.
“Mängime, et ma olen ämblik,” pakkus poiss õhinal. “Ja see on võrk, millega ma saaki püüan.”
“Aga kes mina olen?” päris Stiina.
“Ole sina kärbes,” pakkus poiss.
“Summ-summ-summ,” pinises Stiina ja takerdus siis võrku.
Ämblik hakkas salamahti saagi poole liikuma. Tõepärasuse huvides limpsas ka paar korda keelt.
“Appi! Aidake!” kiljus tüdruk nii kõvasti, et kõrvad lõi lukku.
