Keda ohustab läbipõlemine kõige rohkem?

Läbipõlemisest on räägitud kõige rohkem töö kontekstis, kuid läbi võib põleda ka stressirikka eraelu tagajärjel.

Suurem osa meist on kogenud, kuidas töödest-tegemistest saab villand. Väsimuse, frustratsiooni, pettumuse ja motivatsioonikao tõttu on esimene hommikune mõte vajutada äratuskell kinni ja magada edasi. Pärast voodist tõusmist tükib pähe soovmõte, et tuleks nädalalõpp juba kiiremini. See on kahtlemata ebameeldiv olukord, kuid kas see on ka läbipõlemissündroom ehk burn out?

Mõistet „läbipõlemine” kasutatakse eelkõige ületöötamise kirjeldamiseks, kuid see on laiema sisuga, nagu viitab ka definitsioon: läbipõlemine on kroonilise stressi seisund, mis viib vaimse ja kehalise kurnatuseni ning mida iseloomustavad väsimus, tüdimus, küünilisus, frustratsioon ning motivatsiooni ja efektiivsuse kadu. Seega rõhutatakse stressi rolli läbipõlemise tekkes, kusjuures stressiallikas ei pruugi üldse olla seotud tööga.

Kuigi läbipõlemist peetakse osas ringkondades eraldi diagnoosiks, on paljudes uuringutes leitud, et läbipõlemine sarnaneb väga depressiooniga (millel on samuti seos kroonilise stressiga) ning seda võiks pidada depressiooni üheks liigiks. Lisaks sümptomite sarnasusele kujunevad mõlemad välja pikema aja jooksul ega lähe üle lühikese puhkusega.

Keda see ohustab?

Läbipõlemisest on räägitud kõige rohkem töökeskkonna kontekstis, kuid läbi võib põleda ka stressirikka eraelu tagajärjel. On arvatud, et läbipõlemise oht on kõige suurem ametites, kus töötatakse teiste inimeste heaolu nimel, näiteks arstidel, õdedel, psühholoogidel, sotsiaaltöötajatel, õpetajatel, advokaatidel, politseinikel, päästjatel ja klienditeenindajatel. See on õige, kuid kuna läbipõlemise peamine põhjus on pikaajaline stress, lisanduvad siia kõik stressirikkad rollid alates vastutusekoorma all ägavatest ettevõtete juhtidest kuni krooniliselt haige sugulase hooldajateni.

Huvitaval kombel on kõige suurem oht läbi põleda inimestel, keda saab iseloomustada lausega: „Ma suudan kõike!”. Nad on kirglikud kõiges, mida teevad, ning kipuvad vaatama mööda sellest, et teevad liiga palju ületunde, võtavad liiga palju tööd ja tahavad kõiges ka parimad olla. Eraelus võtavad nad samuti palju vastutust ning soovivad maailma ja eelkõige suhteid parandada. Sellised inimesed suudavad küll palju ära teha, kuid ignoreerivad väsimuse märke, unustavad end regulaarselt laadida ning tasapisi asendub entusiasm neis pessimismiga. Siit tulebki arusaam, et läbi saab põleda vaid juhul, kui enne on mõnda aega heleda leegiga põletud.

Kuidas seda vältida?

Läbipõlemise märkide korral võtavad mõistlikud inimesed puhkuse või haiguslehe, mis kindlasti lühiajaliselt ka aitab. Kui aga elus suuremaid muutusi ei tehta, ilmnevad läbipõlemise märgid pärast tööle naasmist mõne aja pärast taas ja hakkavad süvenema. Seega puhkamine on küll hea algus, kuid taastumine ja tervise eest hoolitsemine nõuavad kestvama mõjuga muudatusi. Millele peaks tähelepanu pöörama?

Taastumine. Töö võib olla kurnav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt, kuid ei vii läbipõlemiseni, kui töövälisel ajal taastutakse. Seega pole hea tööd koju kaasa võtta ja ületunde teha. Osa töid on küll projektipõhised ja hooajalised ning ülekoormus on vältimatu, kuid ka sellises töörütmis peab olema rahulikumaid aegu.

Vaimse ja füüsilise tasakaalu hoidmine. Stressi ja töökoormuse kasvades tasub jälgida, et päevakavva jääks trenn või kehaline aktiivsus, eriti kui tehakse vaimset tööd. Ka ajanappuses on võimalik võtta mõneminutilisi pause sirutamiseks, kükkideks või lihtsalt mõtlemiseks.

Stressimaandamistehnikate kasutamine. Lisaks eelmises punktis mainitule kuuluvad stressimaandamisvõtete hulka nii probleemilahendusoskused kui ka oskus pere ja sõpradega koos aega veeta. Tasub omandada ka mõned lõõgastustehnikad, mida on eriti hea appi võtta enne magamaminekut, kui pingelise päeva muljed ei lase pahatihti uinuda. Neid oskusi saab õppida ka vaimse tervise spetsialistidelt. Esmapilgul võib tunduda, et alkohol aitab lõõgastuda ja stressi maandada, kuid kahjuks mõjub see regulaarselt (kuri)tarvitatuna hoopis stressiallika ja depressandina.

Ülesannete regulaarne ülevaatamine nii tööl kui ka kodus, ning vajadusel nende delegeerimine. Kuhjumise korral aitab nimekirjade ja plaanide koostamine ning olulisel ja mitteolulisel vahe tegemine: oluline vajab kiiret tähelepanu ja lahendust, mitteolulist saab edasi lükata või üldse ära jätta.

Mõttekas töö. Raha võib olla küll piisav põhjus töö tegemiseks, kuid tööl viibitakse pool ärkveloleku ajast ning sellele sisukama tähenduse andmine aitab motivatsiooni ning meeleolu üleval hoida. Vajadusel tuleb planeerida töö vahetamist.

Tunnustamine ja toetavad suhted. Eestlased ei ole kiitmises veel eriti osavad, kuid soe ja toetav suhtluskeskkond aitab säilitada positiivset hoiakut. Iga inimene saab heasse mikrokliimasse panustada sooja naeratuse ja tähelepaneliku suhtumisega.

Oluline on teha võimalikult palju meeldivaid tegevusi iga päev.

Paraku hakatakse ettevaatusabinõude peale mõtlema alles siis, kui tervisega on juba midagi tõsisemat lahti. Depressioon ja läbipõlemine ei teki aga üleöö ning juba esimeste märkide korral peaks kindlasti elu- või töökorraldust muutma — negatiivsed emotsioonid ja kehalised sümptomid on kui eredates värvides hoiatussilt mõnel seadmel: „Ohutsoon — edasisel töötamisel läbipõlemisoht!”.

Mis on läbipõlemine?

Läbipõlemine on kroonilise stressi seisund, mis viib vaimse ja kehalise kurnatuseni ning mida iseloomustavad väsimus, tüdimus, küünilisus, frustratsioon ning motivatsiooni ja efektiivsuse kadu.

Läbipõlemise etapid

1. Eneseületamine ja aina kõvemini töötamine. Loomupärane ambitsioonikus ja vajadus end tõestada areneb ajapikku tungiks olla pidevalt parim ning ennast ületada. Kuna tahetakse ennast teistele tõestada või organisatsioonis „õiget” kohta leida, seatakse enesele aina kõrgemaid ootusi. See sunnib aina enam pingutama ja muudeks tegevusteks jääb üha vähem aega.

2. Enda vajaduste eiramine. Kuna tööle, teiste vajaduste rahuldamisele jm pühendumine võtab palju aega, ei jätku muule enam energiat. Seda hakatakse näpistama selliste põhivajaduste arvelt nagu uni, söömine ja lähedastega suhtlemine. On vaid aja küsimus, millal nende vajaduste eiramine viib terviseprobleemideni alates pingepeavaludest ja uneprobleemidest ning lõpetades sellega, et jäädakse kergesti haigeks, sest immuunsüsteem on nõrgenenud.

3. Probleemide eiramine. Selles etapis saadakse küll aru, et midagi on valesti, kuid ei olda võimeline probleemi põhjust nägema. Probleemides süüdistatakse ajapuudust ja töökohustusi. Vaimne kriis ja vajaduste eiramine hakkavad nüüd avalduma kehaliste sümptomitena: peavalude, pinge, lainetava ärevuse, seedimisprobleemide, uimasuse jm.

4. Väärtussüsteemi ja hoiakute muutumine. Põhivajaduste eiramine sunnib kohandama hoiakuid ja väärtusi, ning mitte kõige mõistlikumal viisil. Kuna töö võtab kogu energia ja kuidagi peab seda õigustama, seatakse töö uueks ülimaks väärtuseks.

5. Sotsiaalne võõrandumine ja lootusetus. Sotsiaalsete suhete jaoks pole aega, muututakse sarkastiliseks ja ründavaks. See omakorda viib isolatsioonini, tekib lootusetuse tunne.

6. Väärtusetus ja sisemine tühjustunne. Pideva näiliselt tulutu pingutamise tagajärjel hakatakse eelkõige ennast, aga ka teisi tajuma väärtusetuna. Sellega kaasneb sisemine tühjus, mida on nii raske taluda, et seda võidakse hakata „leevendama” ennast kahjustavate tegevustega, nagu ülesöömine ning alkoholi vm ainete kuritarvitamine.

7. Depressioon ja läbipõlemine. Ka eelmistes punktides oli juba tegemist depressiooni tunnustega, kuid seisundi halvenemine leiab aset järk-järgult. Lõpuks on kurnatus, ükskõiksus ja lootusetus nii kõikehõlmavad, et tekib usk, et elul pole enam mõtet. Füüsiliselt ja vaimselt kokku kukkunud inimene vajab kiiret professionaalset abi nii suitsiidiohu kui ka raske terviseseisundi tõttu.

Allikas: Apotheka ajakiri Naerata