Ärge pakkuge mu lapsele kommi!

Oleme harjunud mõttega, et kõike head ja maitsvat on kena ka teistega jagada. Ent on vanemaid, kes ei luba oma lapsele maiustusi pakkuda.

Külalised tulevad – kommid. Lähme külla, kaasa võtame – loomulikult kommipaki. Vanaema ja vanaisa juurde maale – mida muud, ikka kommi sööma! Tundub, et laulu­salmi “täna sööme kommi, homme sööme kommi, kommi sööme ülehomme” võetakse kohati suisa piinliku täpsusega. Et kui oled laps, siis pead magusat saama, muidu on lapsepõlv nukker ja rikutud.

Aga ei ole! Näiteks kolme lapse ema Eleri Vall (33) teab omast käest, et ka ilma kommita saab elada – tema äsja üheksa-aastaseks saanud tütrel Ilonal oli aastaid šokolaadiallergia.

“Juba kaheaastaselt avaldus Ilona allergia väga tugeva lööbena,” räägib ema. Kiirelt leiti ka põhjus ning peres lepiti kokku, et šokolaadikomme kodus enam käeulatuses ei hoita. Isegi vanem vend Joosep (praegu 13) sai aru, et asi on tõsine ja arvestas õe eripäraga. Näiteks kui külakostiks toodi kommi, siis jättis ta need kommid, mida õde võis süüa, puutumata.

Hiljem lasteaias püüdis ema teiste vanematega kokku leppida, et jõulukingiks võiks teha midagi muud kui kommipaki, aga tema ettepanekut ei võetud kuulda. “Vahel tundus küll, et just nimme olid pakis jälle ainult šokolaadikommid,” muigab Eleri mõrult. Siis tuli enne peo algust kiiresti jõuluvana juurest läbi käia ja pakis olev šokolaad asendada näiteks Pilvekese batoonikeste või muude kakaovabade kommidega.

Hoopis tõsisem jant oli aga vanavanematega, kes ei tahtnud uskuda, et lapsel on tõepoolest allergia, ja kippusid talle suurest armastusest ikka salaja šokolaadi pakkuma. “Mõtlesid, et mis see üks komm ikka teeb,” meenutab Eleri. Laps tuli koju, üleni laiguline. “Lõpuks ütlesin neile, et mina oma last sinna enam ei vii ja lubasin arstitõendi esitada.”