Õpetame beebi sööma
Kerli Tammanni (28) praegu aastane tütar Rosanna tegi tahke toiduga tutvust kuuekuusena. Emal oli kindel plaan laps iseseisvalt sööma harjutada. Nii ei toidetud Rosannat lusikaotsast, vaid lasti tal toitu kätega suhu panna. Putrude, suppide ja püreede puhul asetas ema täis lusika lauale, kust laps selle järele haarata sai. Söögiriistad olid Rosannale laual alati kättesaadavad ning tütre oskuste kasvades suunas ema teadlikult teda näppude asemel lusikat-kahvlit kasutama.
Kerli tunnistab, et sellise meetodi puhul tuleb söömiseks korralikult aega ja kannatust varuda – reeglina on vaja laps pärast üleni puhtaks pesta, tuba koristada ja ka riided vajavad sagedast küürimist. “Segadust on omajagu, kuid minu jaoks oli tähtsam vaba ajahetk, mis iseseisvalt sööva lapse kõrvalt mulle tekkis – sain seda kasutada muudeks toimetusteks, kasvõi kiireks hambapesuks,” toob Kerli näite. Suur korralagedus võib vanemaid esialgu tõesti hirmutada, kuid lapsele tuleb anda võimalus aktiivselt söömisprotsessis osaleda.
Kerli nendib, et suures osas on paika loksunud ka Rosanna söögiajad, kuigi on ka päevi, mil tuleb ette ootamatuid toimetusi ja lõuna veidi nihkub. Seevastu tüdruku hommikueine aeg on kindel ja õhtuti süüakse alati koos perega. “Ühine õhtusöögiaeg on meie jaoks väga oluline. Sätime oma tegemised selliselt, et võiksime päeva lõpuks kõik laua taga kokku saada,” rõhutab Kerli koosveedetud aja tähtsust.
Peamiste toidukordade vahel sööb Rosanna marju, puu- ja juurvilju ning janu korral joob vett. Ka saab Rosanna veel rinnapiima. Kerli arvab, et kui vanemad ise toituvad tervislikult ja mitmekülgselt, siis teevad seda ka lapsed. “Rosanna ei ole toiduga valiv ning sööb üldiselt sama, mis ülejäänud pereliikmed. Valmistan harjumusest pigem vähesoolaseid toite, millele mehega soovi korral maitseaineid juurde lisame,” märgib ta.