KUU-UURIJAD

Janno oli vanaisal-vanaemal külas. Kõik istusid köögis, sõid meega saia ja rüüpasid ehtsat maapiima peale.

“Kui mina veel väike poiss olin,” rääkis vanaisa, „siis arvati, et kuu on tehtud juustust.”

“Aga millest see kuu siis tehtud on?” küsis Janno.­

Vanaisa tegi tõsise näo, kuigi ta silmad särasid endistviisi kelmikalt, ja lubas: “Me uurime selle välja, sõbrake.”

“Aga kuidas?”

“Lähme õhtul õue ja nuusutame,” kostis vanaisa. “Kas on juustu lõhna tunda või ei. Siis on selge, kas kuu on juustust või mitte.”

“Mina ei luba!” pahandas vanaema.“Õhtul hilja peavad lapsed magama.”

Poisi nägu tõmbus mossi. Näis, et kuu-­saladus jääbki lahendamata.

“Ära muretse.” Vanaisa pilgutas Jannole silma. “Ma räägin vanaemale augu pähe.”