Stressist vabaks: inimese hinges ja ajus on olemas iseparanemise mehhanismid

50-75% kõigist arstide juurde tehtavatest visiitidest on eelkõige ajendatud stressist. Depressioon, ängistus ja stress on moodsad hädad, mida raviti psühhoanalüüsi või ravimitega, mis on aga nii tõhusad, et võib rääkida juba isiksuse ümberkujunemisest, mitte sümptomite leevendamisest.

Nii kirjutab David Servan-Schreiber raamatus „Stressist vabaks“ ja kirjeldab, kuidas ta jõudis stressi ravimise uute meetodite juurde. Iga inimelu on ainulaadne – ja iga inimelu on raske. Sageli tabame end teiste elu kadestamast: „Oh, oleksin ma nii ilus kui Marilyn Monroe”, „Oh, oleksin ma nii andekas kui Marguerite Duras”, „Oh, oleks mu elu nii seiklusrikas kui Hemingwayl”... Tõepoolest: siis poleks meil praegusi probleeme, igal juhul mitte meie praegusi probleeme. Kuid meil oleksid teised probleemid: nende omad.

Marilyn Monroe, kõige seksikam, kõige kuulsam, kõige vabam naistest, keda ihaldas isegi tema kodumaa president, uputas oma hingeahastust alkoholi ja suri barbituraatide üledoosist.
Kurt Cobain, Nirvana bändi laulja, kes üleöö saavutas ülemaailmse kuulsuse, võttis eneselt elu veel enne kolmekümneaastaseks saamist. Enesetapu sooritas ka Hemingway, keda ei Nobeli preemia ega ebatavaline elukäik suutnud hoida sügavalt tunnetamast olemasolu tühisust. Mis puutub Marguerite Duras’sse, kes oli andekas, liigutav, armukeste poolt jumaldatud, siis tema hävitas enese alkoholiga. Ei andekus ega kuulsus ega võim ega raha ega naiste- või meestepoolne jumaldamine ei muuda elu põhiliselt kergemaks.

Ometi on olemas õnnelikke inimesi, kes elavad harmoonilist elu. Enamasti on neil tunne, et elu on nende vastu helde. Nad oskavad hinnata oma ümbrust ja igapäevaseid väikseid rõõme: sööki, und, looduse vaikust, linna ilu. Nad armastavad luua ja ehitada, olgu siis tegu esemete, projektide, inimsuhetega.

Sellised inimesed ei kuulu mingisse erilisse sekti ega usku. Neid võib kohata maailma igas nurgas. Mõned neist on rikkad, teised mitte, mõned on abielus, teised elavad üksi, mõnedel on erilisi andeid, teised jälle on täiesti harilikud. Kõik nad on läbi elanud nurjumisi, pettumusi, raskeid hetki, millest ei pääse keegi. Kuid üldiselt paistavad nad paremini toime tulevat takistustega: võiks öelda, et neil on eriline võime ebaõnne ees tagasi põrgata, anda mõte oma olemasolule, otsekui oleks neil mingi intiimsem suhe nii iseenese kui teiste inimestega ja sellega, mida nad on otsustanud oma eluga ette võtta.

Mis laseb neil sellise seisundi saavutada? Pärast seda, kui ma olin veetnud kakskümmend aastat meditsiini õppides ja sel alal tegutsedes, eriti lääne maailma suurtes ülikoolides, kuid samuti ka Tiibeti arstide või Ameerika indiaanlaste šamaanide juures, avastasin teatud lahendused, mis on osutunud kasulikuks nii mu patsientidele kui ka mulle enesele. Minu suureks üllatuseks pole need mitte need, mida mulle ülikoolis õpetati.
Tegemist pole ei ravimite ega psühhoanalüüsiga.

Selleks avastuseks polnud mind miski ette valmistanud. Alustasin oma karjääri meditsiini alal teadusliku uurimistööga. Pärast õpingute lõpetamist lahkusin viieks aastaks praktilise meditsiini maailmast ja huvitusin sellest, kuidas närvipõimikud mõtteid ja emotsioone tekitavad. Omandasin doktorikraadi kognitiivsete neuroteaduste alal, mu juhendajateks olid professorid Herbert Simon – üks väga harvadest psühholoogidest, kes on Nobeli preemia saanud, ja James McClelland – üks
närvipõimikute teooria rajajatest. Mu dissertatsiooni peamised tulemused avaldati Science’is, tsiteeritavas ajakirjas, kus iga teadlane loodab ühel päeval oma töid näha.

Omandanud selle rangelt teadusliku hariduse, oli mul raske tulla tagasi praktilisele haiglatööle psühiaatria-alast spetsialiseerumist lõpetama. Arstid, kelle juures mul oli ette nähtud ametit
õppida, näisid mulle oma asjaajamises olevat liiga ebatäpsed, liiga empiirilised. Neid huvitasid palju rohkem praktilised kogemused kui õpetatava teaduslikud alused. Mul oli mulje, et ma õpin ainult kindlaid võtteid (antud haiguse jaoks teha nii- ja niisugune analüüs ja kasutada ravimeid A, B ja C nii- ja niisugustes annustes nii- ja nii paljude päevade jooksul...).

Leidsin selle olevat liiga kauge pideva küsimuste esitamise vaimust ja matemaatilisest täpsusest, mis mulle oli omaseks saanud. Siiski rahustasin end, korrates enesele, et ma õpin patsiente ravima psühhiaatriaosakonnas, mis on kogu Ameerika Ühendriikides kõige rangem ja kõige orienteeritum teaduslikele uuringutele.
Pittsburgh’i ülikooli arstiteaduskonnas sai meie osakond valitsuselt rohkem summasid teaduslikuks uurimistööks kui ükski teine.
Peagi sain Rahvuslikust Tervise Instituudist ja mitmesugustest erafondidest finantse, mis mul lubasid sisse seada vaimuhaiguste uurimise laboratooriumi. Tulevik poleks saanud olla lootustandvam, mulle oli kindlustatud võimalus rahuldada oma janu faktide ja teadmiste järele.

Ometi muutsid teatud kogemused õige varsti täielikult mu vaateid meditsiinile ja kujundasid ümber mu isikliku elu.
Esiteks, tegin reisi Indiasse, et töötada tiibetlastest põgenikega Dharamsalas, linnas, kus elab dalai-laama. Seal nägin, kuidas toimis tiibeti rahvameditsiin, mis diagnoosib „tasakaalu puudumisi” pikalt mõlema randme pulssi lugedes ja keelt ning uriini uurides. Need ravitsejad ravivad ainult nõelravi ja taimede abil.

Ometi paistsid nad terve rea krooniliste haiguste ravis niisama palju edu saavutavat kui lääne meditsiingi. Siiski kahe suure erinevusega: ravimeetoditel oli vähem kõrvaltoimeid ja need maksid palju vähem. Mõeldes oma psühhiaatripraksisele selgus mulle, et ka minu enese patsiendid kannatasid just eriti krooniliste haiguste all, nagu depressioon, ängistus, maniakaal-depressiivne sündroom, stress...

Esimest korda hakkasin enesele küsimusi esitama põlguse kohta rahvameditsiini meetodite vastu, mida õpiaastate jooksul minusse oli sisendatud. Kas see põhines faktidel – nagu ma alati olin
uskunud – või lihtsalt teadmatusel?
Lääne meditsiini auhindadega pärjatutele ei leidu võrdseid ägedate haiguste ravis, nagu kopsupõletik, pimesoolepõletik ja luumurrud. Kuid nad pole kaugeltki eeskujulikud krooniliste haiguste ravis, kaasa arvatud ängistus ja depressioon...

Üks teine, hoopis isiklikum kogemus sundis mind omaenese eelarvamustele vastu astuma. Ühel külaskäigul Pariisi jutustas mulle üks lapsepõlvesõbratar, kuidas ta oli tervenenud depressiooni tekitanud sündmusest, mis oli nii tõsine, et hukutas ta abielu. Ta oli keeldunud oma arsti poolt soovitatud ravimitest ja pöördunud mingi ravitseja poole, kes oli teda ravinud hüpnoosile lähedase lõõgastustehnika abil, mis lasi tal taas läbi elada vanu mahasurutud emotsioone. Mõni kuu seda
ravi oli aidanud tal uuesti saada „rohkem kui normaalseks”. Ta oli saanud lahti depressioonist, ja mitte ainult – nüüd tundis ta end lõpuks vabana ka koormast, mis kolmkümmend aastat polnud tal lasknud lakata mõtlemast oma isale, kes oli kadunud, kui ta oli kuueaastane. Hoobilt oli ta tagasi saanud energia ning tegutsemiskerguse ja -selguse, mida ta polnud kunagi varem tundnud. Tema pärast oli mul hea meel, kuid samal ajal olin šokeeritud ja pettunud. Kõigi möödunud aastate
jooksul, mis ma olin uurinud aju, mõtlemist ja emotsioone, spetsialiseerunud psühholoogiateaduses, neuroteadustes, psühhiaatrias ja psühhoteraapias, polnud ma kordagi näinud nii silmapaistvaid tulemusi. Ja mitte kordagi polnud mulle räägitud sedalaadi meetodist. Mis veelgi halvem: teadusmaailm, milles mina arenesin, vaatas viltu vähimagi huvi ilmutamisele nende „ketserlike” meetodite vastu. Need olid šarlatanide pärisosa ja sellistena ei väärinud tõeliste arstide tähelepanu, veel vähem nende teaduslikku huvi.

Ometi oli vastuvaidlematu, et mu sõbratar oli mõne kuuga saanud palju rohkem, kui tal oleks olnud õigus oodata ravimite või tavalise psühhoteraapia kasutamisest. Kui ta oleks küsinud nõu minult kui psühhiaatrilt, oleksin ma tegelikult vaid kitsendanud ta võimalusi niisugust ümberkujunemist läbi teha. Minu jaoks oli see suur pettumus ja samal ajal ka korralekutsumine.

Kui pärast nii paljusid aastaid õpinguid ja ettevalmistust ei suutnud ma aidata inimest, kes on mulle nii tähtis, mis kasu on siis kõigist neist teadmistest? Järgnevate kuude ja aastate jooksul õppisin avama oma vaimu arvukatele teistele raviviisidele, ja oma suureks üllatuseks avastasin, et need pole mitte ainult loomulikumad ja pehmemad, vaid sageli ka palju tõhusamad.

Igaüks seitsmest lähenemisviisist, mida ma oma praktikas harilikult rakendan, kasutab omal viisil ära inimese hinges ja ajus olemas olevaid iseparanemise mehhanisme. Need seitse lähenemisviisi on kõik läbi teinud efektiivsuse range teadusliku hindamise ja nendest on kirjutatud arvukates rahvusvaheliselt tsiteeritavates ajakirjades avaldatud artiklites. Sellest hoolimata ei kuulu need ikkagi veel lääne meditsiini arsenali hulka, isegi mitte psühhiaatria ega psühhoteraapia vallas. Selle viivituse peamine põhjus on asjaolu, et senini pole veel täielikult aru saadud mehhanismidest, mis nende toime tingivad.

See on oluline, vahest isegi seaduslik takistus meditsiinilise rakendamise teel, mida tahetakse teaduslikuna näha. Ometi kasvab lakkamatult nõudmine loomulike ja tõhusate ravimeetodite järele. Ja selleks on vägagi kaalukad põhjused.

AMETLIK RAPORT

Lääne ühiskondades on stressist – sealhulgas depressioonist ja ängistusest – põhjustatud häirete tähtsus hästi tuntud. Arvud on ärevust tekitavad:
Kliinilised uuringud lubavad arvata, et 50-75% kõigist arstide juurde tehtavatest visiitidest on eelkõige ajendatud stressist ja et surma põhjustavate riskifaktorite hulgas on stress tõsisem kui tubakas.
Lääneriikides on enamik kõige rohkem kasutatavatest ravimitest tegelikult suunatud otseselt stressist tingitud hädade ravimisele: need on antidepressandid, rahustid, uinutid, antatsiidid kõrvetiste ja maohaavade vastu, vererõhku ja kolesterooli langetavad ravimid.

Vastavalt Rahvusliku Ravimiameti aruandele on prantslased juba mitu aastat maailma suurimate antidepressantide ja rahustite tarbijate hulgas. Sellega, et iga seitsmes prantslane tarvitab korrapäraselt mingit psühhotroopset ravimit, ületab Prantsusmaa kaugelt kõiki teisi lääneriike. Siin on nende tarvitamine isegi 40% võrra kõrgem kui Ameerika Ühendriikides. Meie juures on viimase kümne aasta jooksul antidepressantide kasutamine kahekordistunud. Prantslased on samuti kõige
suuremad alkoholi tarbijad kogu maailmas, seega on kõige sagedamini ka alkoholi tarvitamine üks moodus, mis tekitab stressi- ja depressiooniprobleeme.

Olgugi et stressi-, ängistuse- ja depressiooniprobleemid pidevalt suurenevad, seavad nende all kannatajad mõlemal pool Atlandi ookeani kahtluse alla emotsioonideravi traditsioonilised sambad: ühelt poolt psühhoanalüüsi ja teiselt poolt ravimid.

1997. aastast Harvardis läbi viidud uuring on näidanud, et enamik ameeriklasi eelistab oma kannatuste leevendamiseks ravimitele või tavalisele psühhoteraapiale pigem meetodeid,
mida nimetatakse „alternatiivseteks ja täiendavateks”.

Psühhoanalüüsi kasutamine väheneb. Pärast seda, kui see oli kolmkümmend aastat psühhiaatriat valitsenud, on selle usaldusväärsus hakanud kahanema nii avalikkuse kui ka spetsialistide seas, sest see pole suutnud oma tõhusust küllaldaselt tõestada. Me kõik tunneme kedagi, kes on psühhoanalüüsi abil ravimisest palju abi saanud, kuid me tunneme ka paljusid teisi inimesi, kes juba aastaid oma kušetil ringiratast keerlevad.

Teine tee, ja kaugelt sagedamini kasutatav, on uus, bioloogiliseks nimetatav psühhiaatria, mis ravib peamiselt selliste psühhotroopsete ravimite abil, nagu Prozac, Zoloft, Deroxat,
Xanax, liitium, Zyprexa jne. Massimeedias ja kirjanduse maailmas on psühhoanalüüs jäänud valitsevaks kasutatavaks viitamissüsteemiks, sest see pakub tõlgendamisvõrgustikku, mis
on kohandatav kõigile inimlikele nähtustele, ükskõik kas seda ise pooldatakse või mitte. Kuid igapäevase meditsiinipraktika kaevikutes valitsevad peaaegu täielikult psühhotroopsed ravimid,
nagu seda näitab Rahvusliku Ravimiameti raport.

Ravimi väljakirjutamise refleks on muutunud nii üldiseks, et kui mõni naispatsient oma arsti ees nutma puhkeb, siis võib ta tegelikult kindel olla, et talle soovitatakse retsepti antidepressandi
tarvitamiseks.

Need ravimid on tähtsad ja hämmastavalt kasulikud. Mõnikord on need nii tõhusad, et teatud autorid on rääkinud pigem isiksuse ümberkujunemisest, kui lihtsast sümptomite leevendamisest. Nagu kõik minu põlvkonna praktiseerivad arstid, kasutan ka mina neid tihti. Kuid erinevalt antibiootikumidest,mis nakkusi ravivad, psühhiaatriliste ravimite hea mõju ravi katkestamisel sageli lakkab. Seepärast enamik inimestest, kes neid tarvitavad, jätkavad ravi kauem kui aasta. Ravimid, ka kõige kasulikumad, pole seega kaugeltki imerohud emotsionaalse tervise kindlustamiseks. Põhiliselt teavad patsiendid seda hästi ja sageli tõrguvad neid võtmast probleemide puhul, mis igaühe ellu kuuluvad, olgu siis tegu valusa leinaga või tööstressiga.

TEINE LÄHENEMISVIIS

Tänapäeval on kõikjal üle kogu maailma tasapisi sündimas uus emotsioonide meditsiin: meditsiin ilma psühhoanalüüsi ja Prozacita. Seetõttu oleme Ühendriikides Pittsburghi ülikooli Shadyside’i haiglas juba viis aastat uurinud, kuidas leevendada depressiooni, ängistust ja stressi meetodite kompleksi abil, mis apelleerib pigem kehale kui kõnele. Käesolevas raamatus kirjeldatakse selle programmi erinevaid komponente, põhjusi, miks me need oleme valinud, ja viise, kuidas me neid
oleme kasutanud.

Selle programmi suured põhimõtted võib kokku võtta alljärgnevalt:
Aju sisemuses asub emotsionaalne aju, tõeline „aju aju sees”. Sellel on erinev ehitus, erinev rakkude paigutus ja isegi erinevad biokeemilised omadused kui ülejäänud „neokorteksil” – see tähendab aju kõige „arenenumal” osal, kus asuvad kõne- ja mõtlemiskeskus.

Tegelikult funktsioneerib emotsionaalne aju sageli neokorteksist sõltumatult. Kõnel ja mõtlemisel on sellele vaid piiratud mõju: me ei saa mõnd oma emotsiooni käskida tugevneda või kaduda, nii nagu me võime käskida end rääkida või vaikida.

Emotsionaalne aju omakorda kontrollib kõike seda, mis juhib psüühilist heaolu ja suurt osa keha füsioloogiast: südame tegevust, vererõhku, hormoone, seedimist ja isegi immuunsüsteemi.
Emotsionaalsed häired on selle emotsionaalse aju funktsioneerimishäirete tulemuseks. Suurel määral on need funktsioneerimishäired põhjustatud minevikus läbi elatud valusatest kogemustest, millel pole olevikuga mitte mingisugust seost, kuid mis on jätnud emotsionaalsesse ajju kustumatu jälje. Just need kogemused juhivad sageli jätkuvalt, mõnikord kümneid aastaid hiljem, meie tundeid ja käitumist.

Psühhoterapeudi peamine ülesanne on emotsionaalse aju „ümberprogrammeerimine”, nii et selle asemel, et jätkata mineviku olukordadele reageerimist, oleks see kohandatud olevikule. Selle eesmärgi saavutamiseks on sageli tõhusam kasutada meetodeid, mis toimivad pigem keha kaudu ja mõjustavad otseselt emotsionaalset aju, kui loota kõne ja mõistuse peale, mis sellesse ajuosasse kuigivõrd ei suuda sisse tungida.

Emotsionaalsel ajul on olemas iseparanemise loomulikud mehhanismid: tegu on kaasasündinud võimetega taasleida tasakaal ja heaolu, mis on võrreldavad keha muude iseparanemismehhanismidega, nagu haava armistumine
või nakkusest jagusaamine. Keha kaudu toimivad meetodid kasutavad neid mehhanisme ära.

David Servan-Schreiber „Stressist vabaks“, raamatusari „Tarkusepuu” Maalehe ja kirjastuse Varrak koostöös