Lapse tulevik sõltub varajases eas osaks saanud armastusest
Kui emadelt sünnituse ajal küsida, kas laps oli soovitud, ja kui vastus on eitav, saab lapsest suurema tõenäosusega ebakindel täiskasvanu, kes kannatab mitmesuguste tõsiste psüühiliste probleemide all.
Osavõtmatust hooldamisest tingitud stressi tõttu tekkiv kõrge kortisooli tase pärsib aju kasvamist. See põhjustab ka ajulainete mustri anomaaliaid. Probleemid jäävad püsima ka täiseas, selgitab väikese lapse vajadust arengut soodustava armastuse järele Oliver James raamatus "Asi pole geenides. Tõelised põhjused, miks lapsed sarnanevad oma vanematega".
„Meid kõiki on lapsena väärkoheldud,“ kirjutab Oliver James. See rõõmus mõte moodustab tema pikaajalise uurimistöö aluse, mis puudutab inimese isiksuse, vaimse tervise ja emotsionaalsuse kujunemist. Looduse mõju on tühine – kasvatus teeb meist need, kes me oleme. Sama hästi kui kõigi psühholoogiliste probleemide põhjused leiab lapsepõlvest ja kasvatusmeetodist, mida „vangistajad“ – või vanemad, nagu meie ülejäänud neid nimetame – kasutasid.
Selle järelmid on tohutud – me suudame muutuda ka veel täiskasvanutena, lapsevanematena on meil võimalik radikaalselt muuta oma laste elukäiku ning ühiskonnana võiksime suures osas kaotada kuritegevuse ja vaesuse.
Imikueas kogetud hoolduse mõju kortisooli taseme reguleerimisele
15. elukuuks kaldub laps, kes varasemas elus koges osavõtmatut hooldust, olema ebakindel, tema aju vasaku oimusagara aktiivsus on nõrgenenud. Lapseea keskpaiku on lastel, kes varem elasid pikka aega hooldeasutuses, peamised ajuosad liiga vähearenenud. See tähendab, et nad ei loo inimestega meelsasti silmsidet ja neil on ka muid suhtlemisprobleeme.
Need anomaalsed ajumustrid püsivad ka hilisemas elus. Kui laps on 18-kuuselt ebakindel, võivad ajumustrid ka 20 aastat hiljem olla anomaalsed, vähendades inimese võimet töödelda positiivseid kogemusi. Samamoodi on tõestatud, et ebakindlus 18-kuuselt mõjutab 22-aastaselt aju peamiste osade suurust. On demonstreeritud, et enne teise eluaasta täitumist kogetud osavõtmatu hool ennustab dissotsiatsiooni (emotsionaalselt eemalviibivat, segaduse tunnet, nagu oleks teadvus kahenenud)ja isiksusehäireid.
Kuigi hilisemad kogemused võivad olla samuti tähendusrikkad, tõuseb imikueas kogetud hooldus esile otsustavana, kuna ajumaht suureneb kiiresti ja neuraalsete korrelaatide arv kasvab tempokalt. Sellel eluperioodil inimesele osaks saanud hoolitsus mõjutab aju tegelikku suurust, samuti selle kemikaalide ja elektriliste impulsside mustrit.
On ilmnenud, et paljud sünnijärgse emaliku hoole aspektid avaldavad ebasoodsat mõju lapse kortisoolile reageerivusele. Mudilaste kortisooli taset võib negatiivselt mõjutada see, kui näiteks ebapädev lastesõime kasvataja jätab nad suuremate laste rühmas võhivõõraste seltsi. Ühes 18-kuuste laste uuringus tõusis nende kortisooli tase esimese lastesõime nädala jooksul kaks korda kõrgemaks kui enne sõime minekut ükskõik millisel kodus veedetud päeval. Kortisooli tase oli ikka veel kõrge ka kolm kuud pärast sõimes käimise algust.
Uuringutes selgus ka, et lapsed, kelle ema oli tundlik ja vastuvõtlik, kuid kes olid pealt näinud rohkesti vägivalda, jäid ka kaheaastaselt stressile alludes rahulikuks. Kvaliteetne hooldus imikueas tähendas, et nende kortisooli tase oli samasugune nagu neil imikutel, kes polnud vanemate vahelist vägivalda pealt näinud. 15- ja 24-kuuselt kogetud ema tundlikkus ja lapsele häälestumine samasugust kaitsvat mõju ei avaldanud. Kui 7-kuuselt polnud hoolitsus olnud vastutustundlik, siis isegi kui see hiljem seda oli, jäi mudilane vanemate omavahelise vägivalla suhtes äärmiselt vastuvõtlikuks.
George'i ema räägib, kuidas tema ja ta abikaasa imeti „õuduste nõiaringi". George'il oli juba maailma saabudes kortisoolitaseme düsregulatsioon, mille põhjustas enneaegsena sündimine, samuti ema psühhootiline depressioon poisi kahel esimesel eluaastal. Niisugustest asjaoludest ja vanematevaheliste lahkhelide korduvast pealtnägemisest piisas, et kui ema ja isa vaid natuke teineteise peale häält tõstsid, muutusid poisi jonnihood hullemaks. Just seda vaimuhaiguse traumageenne mudel prognoosibki - lapse varasemad kogemused valmistavad ta ette ülitundlikkuseks. Kuna lapse aju areneb pidevalt, siis mida varem väärkohtlemine aset leiab, seda tõsisem on kahjustus.
Näiteks 800 lapse uuringus 163 põhjustas enne kolmandat eluaastat kogetud väärkohtlemine rohkem häiritust kui kolmandast viienda eluaastani läbielatud väärkohtlemine, mis omakorda mõjus kahjustavamalt kui viienda ja üheksanda eluaasta vahel. Kui George'i oleks väärkoheldud alles pärast viieaastaseks saamist ja vanemad oleksid omavahel tülitsenud alates sellest vanusest, on äärmiselt tõenäoline, et tema häirituse tase oleks tunduvalt madalam. Rahulikuma tausta puhul oleks poiss olnud hilisemaks väärkohtlemiseks toimetulekuga paremini ette valmistatud.
Eristav väärkohtlemine kujundab meist erinevad täiskasvanud
Igaüht meist on teatud määral väärkoheldud, sest ükskõik millisel hooldajal on võimatu imiku vajadusi alati ideaalselt täita või virisevale mudilasele mitte kunagi karmi sõna öelda. Väärkohtlemise määr ja spetsiifiline vorm mõjutab põhjalikult hilisemat erinevateks isiksusteks kujunemist, võimeid ja emotsionaalset tervist. Tõenäoliselt võtab väärkohtlemine lapse vanusest olenevalt eri vormid, mille tagajärjeks on igale inimesele iseloomulikud veidrused. Samamoodi varieeruvad ka mõlemalt vanemalt saadud head kogemused, nii sisu kui ka aja poolest, mis vanuses need lapsele antakse.
Katkendid on pärit kirjastuse Tänapäev poolt välja antud Oliver Jamesi raamatust "Asi pole geenides. Tõelised põhjused, miks lapsed sarnanevad oma vanematega"
