Pamela lugu: isa lemmiklapseks olemine muutis ema armukadedaks

Kaks kolmandikku lastest väidab, et nende vanemad on ilmutanud ühe nende õe või venna suhtes teatud eelistavat kohtlemist. Põhjused võivad olla nii lihtsad nagu näiteks lapse välimus.

Naiselikilu või mehelik nägusus mõjutavad nii vanemate kui ka teiste inimeste reaktsioone kogu elu jooksul. Kuid sagedamini vallandab ühe või teise lapse soosimise vanemate enda minevik, pannes nad eelistavalt reageerima vastavalt sellele, mitmenda lapsena järglane sünnib ja mis soost ta on, kirjutab Oliver James raamatus “Asi pole geenides. Tõelised põhjused, miks lapsed sarnanevad oma vanematega”:

Kuid erilisel kohtlemisel on sageli oma hind. Täisikka jõudnult võivad mõned lapsed seda kahetsema hakata. Näiteks 35-aastane ameeriklanna Pamela koges lapsepõlves nii soosimist kui ka ahistamist. Pamela oli neljast tütrest noorim, sündinud Californias jõukasse perre. Kõigi tüdrukute eest hoolitsesid nende esimestel eluaastate lpeamiselt afroameeriklastest lapsehoidjad. Sellegipoolest sai neile emalt, hapralt, probleemselt ja depressiivselt Georginalt osaks erineval määral türanlik kohtlemine. Pamela kannatas ka kergekujulise depressiooni all — probleem, millest meil õnnestus üle saada — kuid tema kolm õde olid vaimselt märksa rohkem häiritud, igaühel suured probleemid, alates seksisõltuvusest kuni raskekujulise vaimuhaiguseni. Pamela pääses neist äärmuslikest seisunditest, kuna ta oli oma isa vaieldamatu lemmik. Alates viiendast eluaastast julgustas isa tüdrukut nukkudega mängima tema kabinetis, tehes ise samal ajal paberitööd. Kuigi isa käitumises polnud kunagi midagi seksuaalselt kohatut, kasutas ta tütart suuresti emotsionaalse toena. Kui tüdruk suuremaks sai, oli isal tema sõltumatusevajadust raske aktsepteerida. Ükski poiss-sõber polnud piisavalt hea, tütar ei võinud teha midagi, mis takistanuks tal isale jagamatut tähelepanu andmast.

Niisugune soosing tegi ema Georgina väga armukadedaks. Kui Pamela oli kaheksane, kuulis ta pealt, kuidas ema isa nende suhte eest sõitles, lõpetuseks karjudes: „Miks sa selle paganama tüdrukuga ei abiellu?” Pamela tundis end jõuetuna: polnud tema süü, et isa teda teistele eelistas. Lisaks, kui ta jõudis eelteismelise ikka, tavatses isa mõnikord ponikaarikus istudes rääkida talle oma probleemidest emaga rohkem üksikasju, kui tüdruk kuulda tahtnuks. Ta tundis end taas lõksu aetuna, sest tema ei saanud vanemate ebarahuldava seksielu ja abielu parandamiseks mitte midagi teha. Ta tundis meelehärmi, kuuldes, et isa oli soetanud armukesed; ometi polnud tal mingit võimu takistada isal neist rääkimast või ema sarjamast.

Tuli välja, et tüdruku kerge depressioon tulenes suuresti tema jõuetusetundest isa kitsikuse ja ema piinatud eksistentsi ees — asi, mille suhtes ta väga kaastundlik oli. Jõudsime jälile, et emal esinesid kõik traumajärgse stressihäire tunnused. Teda oli tüdrukuna tõsiselt väärkoheldud ja võimalik, et ka seksuaalselt ära kasutatud. Selle tulemusel oli ta pidevalt hirmu haardes, elades oma minevikutraumasid ikka ja jälle üle. Sageli tundus, nagu ei viibikski ta perega ühes ruumis, istus liikumatult ja põrnitses kaugusesse. Ta võis ilma ühegi põhjuseta iga hetk enesevalitsuse kaotada, muutudes kohutavaks, kuigi ta oma tütreid kunagi ei löönud. See terror lähedaste suhtes hoidis kogu perekonda pidevas ärevusseisundis.

Tüdrukuid hoiti suurema osa ajast emast eemal, saadeti lastetuppa ja anti lapsehoidjate hoole alla. Kuid isegi väiksena tajus Pamela, et tema emaga on midagi hullusti korrast ära. Tal oli emast kahju ja samal ajal pani ta seda emale pahaks ning tundis suurt kergendust, kui teraapia ajal taipas, mil moel traumajärgne stressisündroom ema probleemset iseloomu selgitas. Kõige raskem oli Pamelal andeks anda ema õelat suhtumist tema hoidjasse. Georginal oli kombeks naise peale lõriseda, kohelda teda „nagu koera, andes talle käsklusi ja eeldades viivitamatut kuuletumist”. Isa lemmikuna tundis Pamela end eriliselt õigustatuna ning leidis, et ta peaks olema suuteline hoidjat kaitsma. Ometi teadis ta ka, et ei saa midagi teha, taas kord oli ta abitus olukorras.

Isa soosik olemise otsustav pärand oli, et ka eakana kohtles isa teda ikka veel kui emotsionaalset karku. Meie koostöö ajal püüdis Pamela isa nõudmistele piire kehtestada ja otsustas ka oma pikaaegse kallimaga abielluda. Isa suhtus sellesse otsusesse õudusega ning esitas abielule jõulisi ning irratsionaalseid vastuväiteid. Lõpuks jõudis Pamela arusaamisele, et tal tuleb igasugune isaga suhtlemine lihtsalt lõpetada. Iroonilisel kombel oli tal selleks piisavalt jõudu just sellepärast, et ta oli olnud isa lemmik. See oli andnud talle piisavalt enesekindlust isa mõju alt vabanemiseks. Olles üle elanud türanliku ema, oli ta võimeline ise oma kurssi määrama, pääsedes parasiitliku isa koormast.

Kui jõuetusetunne teda enam ei kummitanud, taandus ka kerge depressioon ja ta suutis vanemate loo seljataha jätta, nende mured ja probleemid ei olnud enam tema lahendada. Tegelikult selgus meie koostöö ajal, et ta polnud isaga kunagi päriselt lähedane olnud. Enesekeskse mehena oli isa teda lihtsalt ära kasutanud, kui tütar sellega nõustus. Pamela ei suutnud meenutada ainsatki juhtumit, kus isa oleks tema suhtes osavõtlikkust ilmutanud või teda trööstinud. Kui tütrel olid hingehaavad võiemotsionaalsed vajadused, ei tundnud isa tema vastu mingit huvi. Hoopis hoidjatädi oli see, kelle poole ta niisugustel aegadel pöördus, nii lapsena kui ka täiskasvanuna.

See lugu näitab kujukalt, et oma lemmiku soosimine võib mõndagi maksma minna.

Katkendid on pärit kirjastuse Tänapäev poolt välja antud Oliver Jamesi raamatust "Asi pole geenides. Tõelised põhjused, miks lapsed sarnanevad oma vanematega"

„Meid kõiki on lapsena väärkoheldud,“ kirjutab Oliver James. See rõõmus mõte moodustab tema pikaajalise uurimistöö aluse, mis puudutab inimese isiksuse, vaimse tervise ja emotsionaalsuse kujunemist. Looduse mõju on tühine – kasvatus teeb meist need, kes me oleme. Sama hästi kui kõigi psühholoogiliste probleemide põhjused leiab lapsepõlvest ja kasvatusmeetodist, mida „vangistajad“ – või vanemad, nagu meie ülejäänud neid nimetame – kasutasid.
Selle järelmid on tohutud – me suudame muutuda ka veel täiskasvanutena, lapsevanematena on meil võimalik radikaalselt muuta oma laste elukäiku ning ühiskonnana võiksime suures osas kaotada kuritegevuse ja vaesuse.