Meie argielu tempo on järjest enam vastuolus lapsepõlve tempoga

Tõdemus, et lapsepõlv on sattunud rünnaku alla, on tegelikult üsna masendav. Samuti on seda probleemi keeruline lahendada. Ei usu, et see rünnak on teadliku tegevuse tagajärg. Arvatavasti pole meie seas tegutsemas ühtegi kolli, pahatahtlikku jõudu. Selle rünnaku eest ei kanna vastutust ükski konkreetne olend, firma ega organisatsioon.

Kõikjale jõudvad turustajad ja reklaamijad, tehnoloogiahullud, kes pakuvad mobiiltelefone 8-aastastele — keda neist saame süüdistada? Tegelikult kas kõiki või mitte kedagi. Ma ei arva, et on süüdlased, kes seavad teadlikult võrdusmärgi enda müüdava või reklaamitava ja lapsepõlvevastase rünnaku vahele, räägib perenõustaja Kim John Payne, raamatu “Lihtsus lastekasvatuses” autor, tänapäeva lastekasvatusele mõeldes.

Ent ühiskonnana oleme ometi kogu südamega alla kirjutanud ideele, et rohkem, suurem, uuem ja kiirem tähendavad paremat. Oleme seda teinud mingit laadi ellujäämisvahendina. See on äärmiselt põhiolemuslik, primitiivne aje (kuigi oma eriti pöörases, tänapäevases, läänelikus variandis). Oma kõige põhilisemal tasemel on see aje mõistetav, kuigi see ei täida enam oma algset eesmärki, ja oleme viinud selle punkti, kus see enam ei kindlusta, vaid ohustab meie ellujäämist.

Topime üha rohkem täis oma majad (isegi kui need suuremaks ehitame), elud (isegi kui kannatame liighõivatuse ja unepuuduse all) ja teadvuse (ööpäev-läbi-eetris CNN, blogid, nutitelefonid, pidev veebiuudiste värskendamine). Ühe tarbijauuringu rühmauurimuse kohaselt on keskmine vanus, mil ameerika lapsed hakkavad kasutama üldlevinud tehnoloogiavidinaid, nagu mobiiltelefonid, MP3- mängijad ja DVD-mängijad, praegu 6,7 aastat.

Kui meie maailmad kiirenevad ülehelikiiruseni, ei tõmba me ainult oma lapsi kaasa, vaid projitseerime nendesse ka mitmed oma kiirusega seotud mured. Kas on üldse midagi, millega pole meil tungi kiirustada? Midagi, mida me ei pea vajalikuks rikastada, parandada, edendada või mille pärast võistelda? Kuigi me pole leidnud viisi, kuidas lühendada inimese 9-kuulist rasedust, siis pärast lapse ilmaletulekut tundub tema lapsepõlv olevat kiirendamiseks sobiv saak.

Et vaadata meie ühiskonna rünnakut lapsepõlvele teise nurga alt, võrdleme seda unega. Enamik meist möönab vajadust paraja uneaja järele — 7-8 tundi — igal ööl. Ometi meeldiks paljudele meist suuta tulla toime tunduvalt vähemaga. Mõned tunnevad, et saavad suurepäraselt hakkama vaid 4 tunniga igal ööl. Thomas Roth Henry Fordi nimelisest unehäirete uurimiskeskusest Detroitis aga kahtleb selles. „Inimeste protsent, kes vajab igal ööl und vähem kui 5 tundi, on täisarvuni ümardatult null,” ütleb Roth. Uneuuringutele spetsialiseerunud Harvardi ülikooli kognitiivne neuroteadlane Robert Stickgold jutustas, kuidas talle helistas erapraksist pidav psühhiaater, et küsida, kas ta oskab nimetada mõne põhjuse, miks mitte kirjutada ühele üliõpilasele eksamiperioodil välja uut ärkvelolekut soodustavat ravimit modafiniili. „Ei — mitte ühtegi põhjust,” ütles Stickgold psühhiaatrile, „kui te just ei arva, et unest mingit kasu on.”

Kas unest on mingit kasu peale selle, et see täidab ärkvelolekutevahelise aja? Kas lapsepõlvest on mingit kasu peale selle, et see täidab aja enne täiskasvanuiga? Magamata me sureme, mis peaks selle küsimuse mõttetuks muutma, ent teadlased vaidlevad siiani, missugused protsessid toimuvad eranditult une ajal. Magades toimub vaimne ja emotsionaalne selginemine ning motoorsete võimete areng (teatud mõttes liigutuste vaimne treening) ja leitakse, et uni aitab säilitada aju homöostaasi. Immuunsüsteem ei tööta ilma uneta korralikult ja teame, et magamatus kahjustab kõnet, mälu ja paindlikku mõtlemist. Rotid, kellel ei lasta magada, surevad 17-20 päeva pärast: nende karvad langevad välja ja ainevahetus kiireneb, põletades rohkesti kaloreid ka siis, kui rotid lihtsalt paigal seisavad.

Teadlased õpivad une bioloogilist eesmärki tundma, uurides, mis juhtub, kui meid sellest ilma jäetakse. Magamata inimesed suudavad palju halvemini meeles pidada või kasutada ärkvel olles õpitut. Nad kaotavad vaimse ja füüsilise vastupidavuse, sellal kui nende immuunsüsteem nõrgeneb. Ja ikka mõtleme, kas saame une ära jätta. Kas saame ilma selleta hakkama, seda mingil moel ära petta, võita tagasi kolmandik oma elust, mis on unele kaotatud? Ühiskonnana paistame küsivat lapsepõlve kohta samu küsimusi. Mis on selle eesmärk? Kas saame seda kiirendada? Kas saame oma lapsi täiseaks paremini ette valmistada, kui kohtleme neid pigem täiskasvanutena?

Kardan, et hakkame mõistma lapsepõlve eesmärki, kui näeme üha enam, missugused on inimesed, kui nad oma lapsepõlvest läbi kiirustavad. Ja ma ei arva, et tegu on ilusa pildiga. Lapsepõlvel on salapärased protsessid ja tempo. Kui käsime lastel kiirendatud maailmaga sammu pidada, teeme neile soovimatult halba. Jätame lapsed ilma just sellest, mida nad vajavad, et üha keerulisemas maailmas hakkama saada: heaolu ja vastupidavus. Ja ometi usun ma siiralt, et on palju, mida saame vanematena teha, et laste lapsepõlve kaitsta ja turvaliseks muuta.

Kirjastuse Pegasus poolt välja antud raamatus „Lihtsus lastekasvatuses“ õpetab rahvusvaheliselt tunnustatud perenõustaja Kim John Payne vanematele, kuidas laste maailma lihtsustades survet vähendada, et tagada neile kasvamiseks ja arenguks vajalik ruum ja vabadus. See raamat koondab endas Payne´i kahe aastakümne pikkuse nõustamistöö jooksul kogutud tarkused ja tähelepanekud, et lõpetaksite pideva laste pärast muretsemise ja valvel oleku ning tunneksite rohkem rõõmu.