Kurb on näha lapsi, kelle vanemad panevad lapse suveks võõrasse lasteaeda
Käes on suvi, see kaunis ja oodatud aeg, mil igaüks katsub veidikeseks linnast välja saada, et puhata mõnes väikeses maakohas, telkida metsas või jõe ääres. Peaasi, et saaks eemale linnakärast, värske õhu kätte. Aga kui vanemad käivad ka suvel tööl ja kodus on laps, kelle lasteaed suveks puhkusele läheb?
Linn on koduks väga paljudele. Palju on ka vanemaid, kellel pole võimalik viia last maale vanaema juurde või on seal juba hulk sugulaste lapsi ja vanaemal on raske neil kõigil silma peal hoida. Vahel on nii, et vanaema on juba vana ja tema tervis pole kõige parem. Mõnel lapsel polegi enam vanaema. Kindlasti on igaühel maal sõpru, kelle juurde võiks lapse mõneks ajaks saata. Kurb on näha lapsi, kes on kogu aasta lasteaias käinud ja vanemad panevad lapse veel ka suveks võõrasse lasteaeda, kuna oma lasteaed on suvepuhkusel. Mida peab mõtlema laps, kui ta kuuleb teisi rõõmsalt sädistamas: Mina lähen suveks Keila vanaema juurde! Mina lähen Saaremaale! Mina lähen Suurupisse!
Laps vaikib ja mõtleb tusaselt: ja mina lähen jälle lasteaeda. Seal pole isegi tuttavaid lapsi ees ootamas. Sellest tekib vaikne alaväärsustunne, lasteaiastress, agressiivsus, kurvameelsus. Veel kurvem on näha inimesi kotte autosse kandmas ja teada- nad lähevad maale, nad sõidavad kuhugi. Või näha tuttavat last lasteaia värava taga mööda lippamas ja teatamas: Me sõidame jalgratastega mere äärde!
Oma lasteaed on armas, on suured ja väikesed sõbrad, on oma lillepeenar, mida lapsed kasta ja rohida võivad ja vaadata, kui palju õisi on lahti läinud. Võõras lasteaias on kõik võõras: rühmatuba, õu, õpetajad, lapsed. Ja päev on nii pikk kui ootus laupäevast, mil lõpuks saab loomaaeda minna. Kui ema liiga väsinud pole.
Tänapäeva noortel on nii suur töökoormus, et ei imesta, kui mõni neist teatab, et märkas ühel päeval imestusega, et sirelid on õitsema läinud või juba ära õitsenud. Tuleb võtta aeg maha, vaadata elu enda ümber, püüda leida midagi ilusat, millega end laadida, et pingele vastu panna. Vanematel on töö ja kool ning liisingud kaelas, vähe jääb aega perele, lastele, iseendale. Kõige rohkem kannatab väike laps, kes ei oska äkki enam millegi üle rõõmustada, kui suvel maale ka ei saa. Just päev enne lasteaia sulgemist tuli Kelli emalt rõõmusõnum: "Ma korraldasin asjad nii, et laps ei pea teise lasteaeda minema! Ta saab minna kaheks nädalaks vanaema juurde ja ülejäänud ajaks tädi juurde."
Suvi maal! Lapse näoilmet ei oskagi kirjeldada: segamini rõõm ja hämmastus, imestus ja arglik küsimus: "Ma ei peagi minema suvel lasteaeda?"
Allikas: lasteaed.net
