Isa blogi: „Mõtle, kui elaksime ikka veel seal korteris ...”
„Mõtle, kui elaksime ikka veel seal korteris ...” on sage asi, mida üksteisele ütleme. See toob seljale judinad, sest paneb meenutama minevikku. Ärge saage valesti aru – asi polnud korteris. Meil oli imeilus korter suurepärases asukohas. Avar ja paksude seintega. Meil oli ka kelder, mis oli suurem kui nii mõnigi tantsusaal. Bussipeatus asus otse üle tee ja kõik oli käe-jala juures. Kuid see ei olnud enam MEIE kodu. See oli meie kodu enne Noorsandi sündi, kuid siis muutus kõik. Korteri vaheseinad kostusid läbi, hakkasime märkama naabreid, õues käimine oli väljakutse. Mänguväljak oli 15-minutilise jalutuse kaugusel. Sageli oli probleem, kuhu kodu juures parkida. Kõik hakkas pitsitama ja me unistasime kohast, kus need segavad faktorid laheneksid. See kodu, kuhu jõudsime, lahendab neist 95%. Liiga rahulolev ei tohi olla, sest siis oleks nagu elutöö tehtud. Ei ole. Mul on veel palju ees.
Nüüd on meil kodu ning saamegi terrassil jalad sirgu lükata ja nautida, et lastega jalutamine ei ole enam ettevõtmine, vaid soojal ajal piisab, et hoovipoolne uks lahti lükata ja lapsed õue kupatada. Justnimelt kupatada, sest on veider, et nii kui tänavapoolne uks jääb lukku panemata, on kõik kolm sokkide väel tänaval ja mul tuleb neid kõiki ükshaaval kinni püüda. Kui hoovipoolne uks on pärani lahti, pole hirmugi, et keegi sealt uksest vabatahtlikult välja läheb. Ainult siis, kui väljas sajab vihma või on lihtsalt külm ja nad on sunnitud tuppa jääma. Nad seisavad ninad vastu klaasi ja ootavad, et äkki on võimalik end kuidagi välja toimetada.
Mis oli minu jaoks oluline, et tajuksin kohta, kus elan, koduna? Väga oluline on, et seal oleks võimalikult vähe asju, mis mind närvi ajavad. Näiteks kui naabrite koer pidevalt klähviks, oleks hirmus tüütu. Kodu peab olema see zen-koht, kuhu tuled päeva virvarrist taastuma. Loomulikult annan endale aru, et praegu on mul kodus palju hullumeelsem kui kodust väljaspool ja kodust ära käimine on mulle puhkus. Kuid see pöörasus, mis kodus toimub, on hoopis teise auraga. Juba see, kui kolm last märkavad, et olen koju tulnud ja kõik mind sõjakisaga kallistama jooksevad, teebki minu jaoks kodust kodu. Koht, kus isegi pöörane segadus on paratamatu osa kodusest idüllist.
Öeldakse, et kodu tuleks personaliseerida. Ma olen seda teinud ka, aga Esileedi koristab alati ära. Sokid voodi ees. Pakendid külmkapis, kuhu olen ühe viilu sinki jätnud, sest kes viimase ära võtab, peab pakendi ära viskama. Kaheksa paari jalanõusid esikus. Mul on vahel tunne, et ta töötab minu vastu. Mina üritan seda elamist koduks muuta ning siis tuleb tema ja koristab lihtsalt jälle kõik ära. Nüüd, kus meil käib ka kord nädalas koristaja, on nad kahekesi ametis, et ma end liiga koduselt ei tunneks.
Kõige tähtsam, mida kodu peab pakkuma, on turvalisus. See peab pakkuma teadmist, et võime alati siia tulla ja see on meie pesa. Ma pole kätega väga osav ja kõige parandamine võtab mul tavapärasest tunduvalt enam aega. Kuid on päevi, kus võin end kokku võtta ja teha ära kõik toimetused, mida olen lubanud jupp aega ära teha. Ühtlasi annavad lapsed mulle pidevalt tööd ja inspiratsiooni juurde. Nad krutivad ja sikutavad elamises kõike, mis võimalik. Nii me siis Esileediga neid jälitame – tema käes tolmuimeja ja minu käes akutrell.
