Ragne Pekarev loomulikul loomepausil

Ragne on pikk. 182 ja pool sentimeetrit. Kui lisada juurde peenelõikeline nina ja vaskblondid juuksed, siis saab kokku üsna harukordse vaatepildi.

Ragnet (36) tuntakse peale teatritööde – nimiosa “Koidula veres”, Emilie “Fannys ja Alexandris”, “Obinitsa” Patsi ja paljud muud rollid – ka kino- ja teleekraanilt. Sulev Keeduse filmis “Kirjad inglile” kehastab ta Sentat, seriaalis “Pilvede all” Liinat ning seda loetelu võiks jätkata. Viimasel ajal näeb teda aga Vanemuise lava ja teleka asemel hoopis Karlova linnaosas ­vankriga jalutamas.

Ragne on ema ja abikaasa – praegu just sellises järjekorras. Tema perre kuuluvad abikaasa Mario Pulver (37), äsja kuueseks saanud Martin Aleksander, neljakuune Huko Mathias ja kass Francesca. Pereliikmete vahel aja jaotamine on lihtne.

“Kui sul on majas nuttev beebi, tähelepanu vajav koolieelik, näuguv kass ja abikaasa, siis käib asi nii: kõigepealt tegeleme titaga, siis kuueaastasega, siis püüame aru saada, kumb on mõttekam – kas see, et saaks ise midagi süüa, või tuleks enne kass välja lasta, et saaks rahus süüa – ja selle kõige lõpus on meil aega üksteisele otsa vaadata,” kirjeldab Ragne üsna tavalisi argipäeva situatsioone.

Paarisuhte toimimise üle pole ta pidanud pikalt juurdlema, sest see lihtsalt toimib. “Marioga saame omavahel olla ja “maailma asjade” üle arutada kahetunnistel vankri-jalutuskäikudel. Ma olen väga tänulik, et mul on selline abikaasa... ja tema samamoodi. Meie kodus ei ole meestetöid ja naistetöid, meil on koostööd.”

Vanema põlvkonna naisnäitlejad on rääkinud, et nõukogude ajal ei olnud lapse saamine ja teatrikarjääri ühildamine alati lihtne. Liiga rohke­arvuline järelpõlv võis tähendada ka teatrist kõrvalejäämist. Ajad on muutunud ja noor naisnäitleja, kes võtab teatri­tegemises pausi, et pühenduda perele, pole mingi haruldus. Ragne lapsed on tulnud tema juurde just siis, kui tal on erialaselt tekkinud vajadus väikese puhkuse järele. “Mul on meesnäitlejatest isegi natuke kahju, neil nii loomulikku loomepausi võimalust ei ole,” tõdeb näitlejatar.

Elust ja teatrist maha jääda ta ei pelga, vaid keskendub olulisele, mis teda praegu ümbritseb. Viimased etendused teatrilaval mängis Ragne siis, kui oli seitsmendat kuud lapseootel. ““Üks mees, kaks bossi” lavastuses oli mul naiivse neiu roll. Pidin oma peigmehele, kes kahtlustab, et ma olen teise mehega maganud, ütlema: “Mis mõttes, ma olen süütu, ma hoian end sinu jaoks!”, endal suur kõht ees. Rahvas saalis muidugi naeris.”

Ragne ütleb, et kuigi ta tundis end laval igati adekvaatselt, on üsna selge ka see, et raseduse ajal tegeleb üks osa naise ajust siiski hoopis millegi muu kui tööga. “Panin oma kolleege paar korda ikka päris tõsiselt proovile,” tunnistab ta. “Samas lavastuses oli mul Priit Strandbergiga üks improviseerimise koht, kus võis naljategemist lubada. Tegin siis oma meelest hästi hea nalja – vaatan, Priit on kõhklev. Pärast vabandasin, et polnud vist kuigi õnnestunud nali. Tema vastu, et “nali oli okei, aga sinu repliiki, milleta edasi minna oli keeruline, ju ei tulnudki”. Ma ise ei saanud absoluutselt aru, et olin midagi ära jätnud!”

Remondirõõmud

Ragne osales lapseootuse ajal uue lavastuse proovides, aga lõpuks otsustas siiski rollist loobuda, ja leiab nüüd, et otsus oli ainuõige. Uue rolli asemel sai kodus hoopis remont valmis. Ragne ja Mario on juba kolm aastat oma kodu renoveerinud. Nüüdseks on Tartu kesklinna vanas madalas puumajas asuv korter just nii hubane ja looduslähedastest materjalidest, nagu nad on tahtnud. Päris viimasena, vahetult enne beebi sündi, valmis vannituba. Kuu aja peale planeeritud värskendus venis lõpuks nelja kuu pikkuseks.

Remontimise ja isetegemise huvi on Ragnet saatnud pisikesest peale. “Emalt olen pärinud suhtumise, et kui midagi on vaja teha, siis kohe haamer kätte ja teeme! Isalt olen aga saanud kaalumisvõime, et kaugele sellise õhinaga jõuab. Vannitoa remondiga oligi nii, et hakkasin ükspäev lihtsalt peale. Teatasin Mariole, et kuule, ma võtsin selle kahhelkivi nüüd lahti,” jutustab Ragne põlevil silmi. Siis aga selgusid kõik­võimalikud hädad, mis vanade majade puhul selguda võivad. Tuli välja, et vannituba oli ehitatud kohta, kust see oleks võinud naabritele kaela kukkuda, sest mingit toestust seal polnud.

“Võtsime abimehe, sest andsime endale aru, et kandvate konstruktsioonide loomisega me ise hakkama ei saa. Ööbisime mõnda aega hoopis Annelinnas, päeval tassisime kokku remondiks vajalikke asju. Vetsus käisime lahkete naabrite juures. Et neid mitte ülemäära häirida, püüdsime oma käike abikaasaga ajastada. Ei kuulu just romantika valdkonda, kui abikaasa küsib: “Kuule, ega sa vetsu ei taha minna, ma läheks,”” muheleb Ragne.

Ta lisab, et isetegemiseks on ennekõike vaja julgust, sest infot ja abilisi leiab kindlasti nii Google’ist kui foorumitest. Ise otsides ja uurides tuleb tarkus tasapisi. “Guugeldad, kuidas vanni­toa trappi panna, ja saad samas teada, et on olemas selline imevigur nagu trapi­kangas, mis sinna vahele käib,” toob Ragne näite omandatud teadmistest. “Lubikrohvi parandamise kohta arvasime, et seda küll ei julge ise teha. Siis aga saime poest ühe mehe kontakti, kes tuli meile koju ning andis nii palju nõu ja julgustust, et lõpuks krohvisime ja pahteldasime ikkagi kõik seinad ise.”

Kokku on pere kolm aastat kastide otsas elanud. Poeg Martin on kasvanud pidevalt muutuvas elukeskkonnas ja aidanud ema-isa remondi juures nii palju, kui temavanusel huvi ja püsivust jätkub. “Beebi ei tea õnneks midagi sellest tolmusest koopast, mis meil siin vahepeal oli,” on Ragne lõpptulemusega rahul.