“Mäletad, kuidas me tasku­lambiga õhtul luurekat mängisime?” naeratab Hälis mind emmates, kui tema ja Gerdi kolm aastat tagasi soetatud suvekodu juures Laitses autost maha ronime. Eks ta rohkem moepärast küsi, sest kuidas saakski me unustada neid aastaid, mis me koos Peipsi ääres suvilas veetsime? Algas see kõik kohe juuni esimesel päeval, kui me bensiinihõngu­listest Žigulitest ja Moskvitšidest seal suvilate ees maha pudenesime. Eelmise suve kraavid läbi tuisatud ja puud pea tipuni ronides ära mõõdetud, algas suve esimene highlight – jaanipäevaks puude langetamine. Kesksuve leitsakus – päike paistis meie mäletamist mööda siis 90 päeva järjest – veetsime selle kuuma aja kümneid kordi päevas ujudes, paadi ja rattaga sõites, mööda katuseid ja puid turnides. Ja murul tekkide peal oma salavihikuid meisterdades, kus elasid ühed salajased tegelased (ma ei saa nende nime öelda, meid seob sõbrannadega vaikimisvanne) oma paberist ja pakikestest majakestes, kui keegi oli välismaalt värvilises pakis kommi toonud. “Neid tegelasi ei ole küll mitte ühelgi lapsel peale meie olnud, ega ju?” pigistab Hälis vandeseltslaslikult mu kätt. Oot, aga millalgi pidi ju ikka vihma ka sadama? Sest millal me muidu saime tunda kopse kõditavat värsket männimetsa hõngu? Siis, kui me paljajalu, vesi ja liiv varvaste vahel lirtsumas, oma suvilatest välja hiilisime, et murdunud männioksale ehitatud postkasti üksteisele kirju viia? See oli meie vihma­se ilma meelelahutus. Nätsked-niisked kirjad said kamina ees lahti rullitud ja siis kohe vastust kirjutama asutud.

Oh, kui keeruline on meil Hälisega ennast sellest nostalgiast välja kiskuda! Just tänu neile ühistele suvistele seiklustele oleme me sõbrad siiani, nüüd aga mängivad sealsamas vanaemade loodud suvilates koos meie lapsed.