Lapsepõlvemälestused suvekodudest

Küsi kellelt tahes: kõik, kes lapsepõlves suviti maakodus olla said, räägivad, et päike paistis kolm kuud jutti, taevas polnud pilvepoegagi ja rohi... see oli ikka silmipimestavalt roheline!

Kõigepealt ligineb meie autole beežikas pilv ja siis on juba näha Sergot (7), kes kihutab meile kruusateel vastu, selle­sama­ suvise tolmupilve sees. “Tulge! Ma näitan teed,” hingeldab ta ootusärevalt meie allakeritud autoaknasse ja paneb uuesti tuldud teed pidi ajama. Sõidame tal kuulekalt autoga sabas. Käärud ja käänud, teeäärsed põõsad, juunikuiselt rasked ja lopsakad, on kerge tuuleiili tõukel kohati kruusateed silitamas. Uh, palav! Aga juba tulebki päästev vihmasabin, püüab tolmust võitu saada, kuid päike lükkab otsustavalt pilved kõrvale ja leitsak võtab taas võimust. Järgmise kurvi tagant viipab Hälis Telling (37), kes koos Darleeniga (9) meile vastu jalutab.

“Mäletad, kuidas me tasku­lambiga õhtul luurekat mängisime?” naeratab Hälis mind emmates, kui tema ja Gerdi kolm aastat tagasi soetatud suvekodu juures Laitses autost maha ronime. Eks ta rohkem moepärast küsi, sest kuidas saakski me unustada neid aastaid, mis me koos Peipsi ääres suvilas veetsime? Algas see kõik kohe juuni esimesel päeval, kui me bensiinihõngu­listest Žigulitest ja Moskvitšidest seal suvilate ees maha pudenesime. Eelmise suve kraavid läbi tuisatud ja puud pea tipuni ronides ära mõõdetud, algas suve esimene highlight – jaanipäevaks puude langetamine. Kesksuve leitsakus – päike paistis meie mäletamist mööda siis 90 päeva järjest – veetsime selle kuuma aja kümneid kordi päevas ujudes, paadi ja rattaga sõites, mööda katuseid ja puid turnides. Ja murul tekkide peal oma salavihikuid meisterdades, kus elasid ühed salajased tegelased (ma ei saa nende nime öelda, meid seob sõbrannadega vaikimisvanne) oma paberist ja pakikestest majakestes, kui keegi oli välismaalt värvilises pakis kommi toonud. “Neid tegelasi ei ole küll mitte ühelgi lapsel peale meie olnud, ega ju?” pigistab Hälis vandeseltslaslikult mu kätt. Oot, aga millalgi pidi ju ikka vihma ka sadama? Sest millal me muidu saime tunda kopse kõditavat värsket männimetsa hõngu? Siis, kui me paljajalu, vesi ja liiv varvaste vahel lirtsumas, oma suvilatest välja hiilisime, et murdunud männioksale ehitatud postkasti üksteisele kirju viia? See oli meie vihma­se ilma meelelahutus. Nätsked-niisked kirjad said kamina ees lahti rullitud ja siis kohe vastust kirjutama asutud.

Oh, kui keeruline on meil Hälisega ennast sellest nostalgiast välja kiskuda! Just tänu neile ühistele suvistele seiklustele oleme me sõbrad siiani, nüüd aga mängivad sealsamas vanaemade loodud suvilates koos meie lapsed.