Õhtusöögi jõud
Üritan tagasi mõelda, millal see söögirituaal kujunema hakkas… Tundub, et see juhtus juba enne laste sündi: meil polnud siis isegi lauda ja sõime põrandal voodi kõrval piknikulina peal. Mulle meeldis panna iga kord enne sööki küünal keset seda lina põlema ja öelda kõva häälega söömaaja alguseks: “Jätku leiba!” Mu ameeriklasest mees pidas seda küünalt ja pühalikkust tükk aega eestlaste üldiseks tavaks, kuni sai tasapisi aru, et see on pigem minu isiklik veidrus.
Kui meie esiklaps esimesi sõnu õppis, hakkas temagi küünla saatel jätku leiba soovima. Kui meile oli sündinud kaks last, pidasime oma maja allkorrusel mõnda aega lastehoiurühma – sealt õppisimegi selgeks oma söögisalmi, mis nüüdseks ligi üheksa aastat meie õhtutes on olnud. Minu teada on see salmike väikeste variatsioonidega levinud kõigis Eesti Waldorfi laste rühmades. “Kui küünal laual süttib, siis sõbral käest me võtame ja seljad sirgu ajame…” Nende sõnade saatel võtavad kõik laua ümber istuvad inimesed üksteisel kätest kinni ja moodustavad ringi, ise jätkates: “Maa on meile seda andnud, päike seda küpsetanud. Armas päike, kallis maa, teid ma tänan lõpmata.”
Olen ise lisanud veel ühe fraasi, meie ütleme oma lauas ka: “Ja et jumal õnnistaks!” Ning kõige lõppu vana armsa: “Jätku leiba!” Siis on aeg sööma asuda.
Huvitav on olnud jälgida, mismoodi meie seitsmeaastane naabritüdruk on võlutud sellest söögisalmiringist – ta soovib selles osaleda, soovib meile õhtusöögile jääda. Ta loeb salmi kõva häälega, suured silmad küünlasse vaatamas.
“Meie oma kodus niimoodi ei tee,” hakkas ta ükskord ise rääkima. “Meil ei ole niimoodi küünalt ja salmi. Meil emme lihtsalt hüüab: “Tulge sööma!””
“Ja siis te sööte kõik koos?”
“Jaa. Muidugi.”
“Siis on ju ikkagi tore, lihtsalt teistmoodi.”
