Seetõttu tekib aga küsimus, kas need inimesed olid oma surmast kuidagi teadlikud ja tõepoolest tajusid seda või on see mingisugune kokkusattumus.

Arkansase ülikooli käitumisuuringute keskuse ja Kenti ülikooli psühholoogia osakonna koostööl valminud uuring näitab, et võivad olla vettpidavad tõendid, et inimene tunnetab surma tulekut lõhna kaudu.

Kui keha sureb, hakkab see lagunema ja eritab erinevaid lõhnu, muuhulgas putretsiini. See lõhn on vastik ja tekib lagunemisprotsesside tulemusena. Kuigi inimene ei pruugi seda lõhna enesele teadvustada, saab sellele vaatamata alateadvus aru ja tekitab seose. Sellest seosest tuleneb ka nii-öelda surmaeelne käitumine, kus proovitakse teistega leppida, lähedaste vastu hea olla ja loovutatakse enesele kalleid asju.

Uuringus tehti neli erinevat katset, milles igas ühes kasutati putretsiini, ammoniaaki ja vett. Uuringus osalenute reaktsioon seoses kemikaalidega salvestati, millest selgus, et tundes putretsiini, sooviti sellest kohast kiirelt lahkuda. Samas ei tundnud uuringus osalejad lõhna ära ega teadnud, et nad käitusid putresiini sisaldaval alak kuidagi teisiti.

Teadlased seletasid, et inimesed ei ole putretsiini lõhnaga tuttavad ja ei seosta seda teadlikult surma ega hirmuga.

See uuring on aga osa Kenti ülikoolis tehtavast suuremast uuringust, mis uurib üldiselt inimeste reageeringuid erinevatele lõhnadele ja kuidas nende kaudu suheldakse. Näiteks on viimatised avastused näidanud, et ka hirm ja stress avalduvad lõhnas.

Allikas: awarenessact.com