Kas jälgida noort netis?

Karl Arthur tegi üheteistaastaselt endale Facebooki konto. Ema ja vanem õde esitasid ultimaatumi: jaga parooli või sul tuleb konto sulgeda.

Kommionud kimbutavad jutu­tubades, koolikiusamine kandub sotsiaalmeediasse ja nutiäppide vahendusel saadetakse salajasi sõnumeid. Kas võtta lapse ­netielu luubi alla?

Liis Bulgarin (25) on noorema venna Karl Arthuri (14) kasvatamisel palju abiks olnud. Sotsiaal­meedia kontrollimise teema kerkis esile siis, kui poiss tegi kolm aastat tagasi endale Facebooki konto. Esialgu salaja, aga peatselt järgnes ülestunnistus. “Facebooki ametlik vanusepiirang on kolmteist. Meil oli kokkulepe, et kui ta tahab kontot alles hoida, siis annab nii minule kui emale oma paroolid,” räägib õde Liis. “Kui kuskilt tuleb tagasisidet, siis saab kohe kontrollida.”

Eestis ja laiemalt Euroopas on laste ja noorte nutikasutuse küsimusi korduvalt uuritud. Tartu Ülikooli sotsiaalmeedia lektori Maria Murumaa-Mengeli sõnul on uuringud näidanud, et Euroopa keskmisega võrreldes on meie lapse­vanemad pisut muretumad: “Rohkem kohtab aru­saama, et lapsed saavad ise netis hakkama ja sekkuda pole vaja. Lapsi ja noori peetaksegi digi­noorteks. Noored tõepoolest teavadki vanemate generatsioonidega võrreldes rohkem ja liiguvad vilunult nutiseadmetes, aga sotsiaalsetes oskustes ja laiema konteksti tunnetuses on vanemad põlvkonnad siiski sageli palju pädevamad.”

Rahva seas on levinud arusaam, nagu oleks internet ümbritsevast reaalsusest täiesti eraldi seisev keskkond. Tegelikult osalevad võrgus tavalised inimesed meie ümbrusest ja kaugemaltki. Internetis on võimalik oma tõelisi kavatsusi paremini varjata kui linnatänaval. Samas ei pruugi situatsioonid võrgus ja päriselus olla kuigi erinevad. “Neti- ja päriselu polegi teineteisest nii kaugel, nagu meile on sagedase vastandamise mõjul tunduma hakanud,” tõdeb Maria Murumaa-­Mengel ning põhjendab: üldjoontes läheb mõlemal pool vaja ühesuguseid sotsiaalseid teadmisi ja oskusi.

Vanemate abi vajalik

Internetti on kandunud kõikvõimalikud lapsi ja noori puudutavad teemad. “Piiride katsetamine, oma mina leidmine, sõprus- ja armastus­suhted toimuvad tänapäeval paljuski interneti­keskkondades. Kusjuures noored on töötanud välja mitmeid strateegiaid, kuidas siiski privaatsust säilitada,” räägib Murumaa-Mengel. “Nii mõnedki vanemad saavad ligipääsu oma lapse üsnagi lahjendatud netiesitlusele, sest vanema silmadele mittemõeldu peidetakse tema eest teadlikult.” Näiteks kasutatakse slängi ja kood­nimetusi, viiakse vestlusi privaatsust säilitavatesse äppidesse ning kasutatakse Facebooki võimalust valida, kellele oma pilte ja uuendusi kuvatakse.

Mõnele lapsevanemale lisavad lapse püüdlused privaatsuse poole vaid õli tulle. Kõige äärmuslikuma meetodina uuritakse salaja, mida laps või teismeline internetis teeb. Psühholoog-­pereterapeut Kätlin Konstabel leiab aga, et lapse privaatsussoovist tuleb siiski lugu pidada: “Võib mõelda, mis tunne meil endil oleks, kui oleme arvuti lahti jätnud ja abikaasa on lihtsalt meie pärast muretsedes vahepeal asjad läbi vaadanud ... Kõige mõistlikum on juba lapsele nutiseadet ostes sõlmida kokkulepe, et kui ta puutub kokku millegi veidraga, siis teatab kohe vanemale. Sellest ei peaks rääkima ähvardades, vaid selgitades, et internetis võib kogemata igasuguseid asju juhtuda ning sellega toimetulekuks on vaja vanemate abi. Teinekord on vaja ka politsei abi.”

Mõistlik omavaheline kommunikatsioon on märksõna, millega nõustuvad mõlemad eksperdid. “Veebiturvalisusega seonduvaid teemasid ei pea tingimata võtma jutuks moraali­lugemise vormis. Mõnikord peab suu kohe päris kinni hoidma, et lasta lapsel oma kogemustest – mõnikord ka negatiivsetest – rääkida. See käib just moraalselt keerukate juhtumite kohta,” annab Maria Murumaa-Mengel nõu. “Kui laps on kogenud internetis kiusamist või ahistamist, siis ei tasu talle lajatada oma esimese reaktsiooniga. Tavaliselt on selleks: “Mida sa käid siis sellistes veebiurgastes?!” Või: “Mis sa siis räägid võõrastega!” See on lapsele või noorele topeltkaristus – ta koges midagi negatiivset ja sai veel sellest rääkimise eest karistada ka. Võib arvata, et järgmisest negatiivsest kogemusest ta enam rääkima tulla ei taha. Lisaks peaks jutuks võtma ka kõik positiivse, mida igapäevatehnoloogiad meie ellu toovad.”