Lapsepõlves loodud tundelukud, mis viivad meilt meelerahu

Paljudele vanematele on selge, et neil tuleb hoolitseda lapse füsioloogiliste vajaduste — toidu, puhkamise, liikumise, soojuse, hügieeni ja kaitse — eest. Üldiselt oskavad vanemad paremini hoolitseda laste füsioloogiliste kui emotsionaalsete vajaduste eest. Tundelukud sünnivad, kui lapse emotsionaalsed põhivajadused ei saa rahuldatud.

Kas nõuad endalt üleliia palju? Ohverdad oma vajadused? Satud inimsuhetes ikka ja jälle raskesse olukorda? Sa tead, et mingi käitumisviis on sulle kahjulik, kuid sa ei suuda ennast muuta… Need on tundelukud, mis sunnivad meid nõudma iseendalt ülemäära häid sooritusi või vältima väljakutsete vastuvõtmist luhtumise kartuses, nii et me ei jõua iial meelerahuni.
Tundelukk on lapsepõlves ja nooruses õpitud viis tunda, mõtelda ja käituda, kahjulik käitumismall, mida kipume raskes olukorras järjekindlalt kordama ka täiskasvanuna. See raamat aitab sul teadvustada sinu elu piiravaid halbu tundeid ja õpetab uuel moel mõistma mineviku mõju praeguses hetkes. Toome siinkohal välja lõigu Varraku uuest populaarsest raamatust TUNDELUKUD. Vabane tunnete võimusest, kus autor Kimmo Takanen selgitab, kuidas kujunevad lapse tundelõkud, mis mõjutavad inimest terve elu.

Kui lapse vajadus ei saa rahuldatud, tuleb tal leida teine viis sellega hakkama saada. Tundelukk moodustub nende elamuste kaudu, kui laps püüab üksi saada hakkama olukorras, kus vajadused ei saa rahuldatud. Ajapikku moodustub üksikutest kogemustest tava, kuidas saada hakkama lapsepõlves ette tulevate olukordadega — tava, mida järgime kaua ka täiskasvanuna. Need tavad moodustavad suuresti meie täiskasvanu-identiteedi. Niisiis põhineb meie identiteet lapsepõlves omaks võetud tavadel, kuidas hakkama saada.

TUNDELUKK SÜNNIB KASVAMISTINGIMUSTES

Tundelukk sünnib, kui lapse emotsionaalsed põhivajadused ei saa rahuldatud. Ühegi lapse puhul ei saa neid vajadusi täielikult rahuldada. Mis tähendab ka seda, et meil kõigil on vähem või rohkem kõiki tundelukkusid. Mõned tundelukud võivad küll olla nii nõrgad, et ei oma meie täiskasvanuelus eriti mingit tähendust.

Järgnevalt esitatud lapse loomulikud vajadused on universaalsed. Kõikidel lastel on samad emotsionaalsed põhivajadused, mis ei sõltu kultuurist, rahvusest või elupaigast. Ühel lapsel võivad vajadused selgemini välja paista kui teisel, olenevalt lapse temperamendist ja kasvukeskkonnast.

Temperament on sünnipärane iseloomujoon, tundelukk on õpitud viis mõtelda, tunda ja tegutseda. Laps võib temperamendi poolest olla lihtne, väljakutsuv või aeglaselt soojenev. Temperament on väga püsiv, tundelukud seevastu on muudetavad. Temperament mõjutab seda, kuidas laps oma vajadusi avaldab. Olgugi et temperament ei mõjuta tunde­lukkude sündimist, juhib see siiski last hakkamasaamise viiside valikul. Temperamendi poolest väljakutsuv laps valib tavaliselt esimeseks toimetulekuviisiks ründamise, lihtne laps alistumise ja aeglaselt soojenev laps vältimise.

Lapse kasvamistingimuste hulka kuuluvad vanemad, õed-vennad, sugulased, tuttavad, sõbrad, perekonna positsioon, majanduslik kindlustatus, harrastused, ühiskondlikud struktuurid, lasteaia- ja koolisüsteem ehk kõik, mis last vahetul ja kaudsel vastastikuse suhtlemise tasandil ümbritseb. Arenemiskeskkond mõjutab last, kas toetab või raskendab lapse vajaduste rahuldamist. Näiteks kui suguvõsas pole kombeks rääkida oma tunnetest või probleemidest, võib suhtlemine sugulastega moonutada lapse eneseväljenduse vajadust.

LAPSEL ON LOOMULIKUD VAJADUSED

Laps vajab kasvamiseks turvalist ümbruskonda, selleks et temas endas areneks piisav turvatunne. See hõlmab põhilist turvalisust ja kasvumiljöö stabiilsust ning usku inimeste heatahtlikkuse ja elu jätkuvusse. Kui lapse elu on turvaline, ei kohtle keegi teda halvasti, ei kiusa, hirmuta või hülga. Kui need põhilised turvalisuse vajadused jäävad rahuldamata, tuleb lapsel elada hirmu ja ängistuse atmosfääris. Siis sünnivad väärkohtlemise või hülgamise tundelukud, mis nüüdsel ajal aktiveerudes viivad meid tagasi lapsepõlve ebaturvalisuse juurde.

Laps vajab väärtustamist, et ta õpiks ise ennast väärtustama. Laps peab saama kogeda, et teda peetakse oluliseks ja et teda hinnatakse sellisena, nagu ta on. Väärtustatuna areneb tal välja hea enesetunne, millele saab toetuda ka täiskasvanuelus. Kui lapse saavutusi ei hinnata, vaid halvustatakse, tunneb ta, et on kehv ja läbikukkunud ning temas tekib läbikukkumise tundelukk. Kui lapselt nõutakse üleliia, tunneb ta, et on küündimatu, ja tal tekib nõudlikkuse tundelukk. Kui last ei austata, tunneb ta end vääritu või häbenemisväärsena ja tal tekib puudulikkuse tundelukk. Kui last karistatakse või laidetakse, tunneb ta, et on paha ja süüdi, ning tal tekib karistatavuse tundelukk.

Lapsel on vajadus kogeda ühtekuuluvust teiste inimestega. Ühtekuuluvuse kogemine eeldab hoolimist, tähelepanu saamist, seda, et sind kuulatakse ära ja mõistetakse, peetakse tähtsaks, heakskiitmist, lähedust, puudutamist, hellust, lohutust, süles ja kaisus hoidmist, õpetamist ja hoolitsemist. Tunde­vaeguse tundelukk tekib, kui laps ei saa peres piisavalt ühtekuuluvuse tundmust, mida vajab, vaid jääb sellest ilma ja tunneb end üksildase või tühisena. Kõrvalejäetuse tundelukk sünnib, kui ühtekuuluvuse vajadus ei rahuldu ka võrdväärsetes rühmades ja laps tunneb end kõrvalejäetuna. Tunnustuse otsingu tundelukk sünnib kompenseerima ühtekuuluvuse puudumist tegevustasandil, kui laps püüab saada rahuldust tunnustusvajadusele.

Lastel on vajadus ennast teostada. Nad tahavad väljendada oma vajadusi ja tundeid, olla spontaansed ja mängulised. Nad vajavad parajalt vabadust, oma ruumi ja aega. Kui need vajadused ei saa rahuldatud, siis ei saa laps ennast väljendada ja satub ängistusse. Nõnda sünnivad alistumise, ohvrimeelsuse või emotsionaalse tõkestatuse tundelukud.

Laps vajab võimalust iseseisvuda ja kasvada selleks, et omapead toime tulla. Kui lapse iseseisvuse vajadus ei saa rahuldatud, siis tema võimed ja oskused ei arene eakohaselt. Lapse iseseisvumine peaks toimuma tasapisi, järk-järgult. Laps vajab piisavalt toetust ja julgustust, et üha rohkem omapead hakkama saada. Laps on loomu poolest sõltuv oma vanematest. Kui lapsel ei lasta iseseisvuda, püsib ta sõltuvana ja tunneb end abituna ning tal tekib kaitsetuse tundelukk.

Laps vajab õiglaseid ja realistlikke piire. Vanemate ülesanne on seada lapse tegevusele ja käitumisele sellised piirid, et nii laps kui ka tema lähedased saavad tunda end turvaliselt. Laps ei või oma tegevusega teadlikult kahjustada ja solvata teisi inimesi. Vanemad peavad õpetama last teisi inimesi tähele panema ja austama vastastikkuse põhimõtet: selleks, et midagi saada, tuleb lapsel ka midagi anda. Kui lapsevanem ei sea piisavalt piire, tunneb laps, et on võrratu ja et tal on õigus tujutseda oma tujude ja impulsside ajel. Niimoodi sünnivad õigustamise ja puuduliku enesekontrolli tundelukud.

KUIDAS RAHULDASID LAPSENA OMA VAJADUSI?

Uuri oma lapsepõlve ja noorusea tundeid. Milliseid tundeid mäletad ja mida lapsena kartsid? Mille pärast tundsid end süüdi? Kas tundsid end üksildase või kõrvalejäetuna? Kas pidid ennast või oma vanemaid häbenema? Kas tundsid end küündimatuna või läbikukkununa? Kas võitled samade tunnetega nüüdsel ajal või oled rajanud oma elu nõnda, et sul ei tule neid üldse kogeda?

Kuidas said lapsepõlves oma emotsionaalsetele vajadustele rahuldust? Kas said turvalisust, mida vajasid, kogesid ühtekuuluvust, toetati su iseseisvumist, hinnati sind sinu enese pärast, kas said ennast teostada, kas sulle seati õiglasi piire? Kuidas praegusel ajal su vajadused rahuldatud saavad? Kas jääd ilma samadest asjadest kui lapsena?

Lapse emotsionaalsed põhivajadused, nende rahuldamata jäämisest tulenevad kesksed tunded ja vajaduste rahuldamatusest sündivad tundelukud on esitatud järgnevas tabelis.

Selle kohta, kuidas lapsepõlves kujunenud tundelukud meid mõjutavad, loe pikemalt Varraku uuest populaarsest raamatust TUNDELUKUD. Vabane tunnete võimusest, autor Kimmo Takanen .