Meie laste tundelukud
Kimmo Takaneni raamat TUNDELUKUD. Vabane tunnete võimusest aitab sul teadvustada sinu elu piiravaid halbu tundeid ja õpetab uuel moel mõistma mineviku mõju praeguses hetkes. Kõik saab alguse lapsepõlvest. On olemas kaks suhtumisviisi lapse vajadustesse: tunnistav ja mittetunnistav.
Vastutustundlik vanem tunnistab lapse vajadusi. Ta näeb ja märkab last ja tema vajadusi. Ta teadvustab lapse vajadust saada ära kuulatud, mõistetud, toetatud, õpetatud, julgustatud, abistatud, sülle võetud — mis iganes vajadus teatud olukorras tekib. Vastutustundlik vanem peab lapse vajadusi tähtsaks, õigeks ja tunnustatavaks. Ta laseb lapsel oma vajadusi esile tuua ja väljendada. Ta kannustab last ennast väljendama. Temas on piisavalt tundlikkust, et häälestuda lapse tunnetele ja vajadustele. Ta kannab vastutust lapse heaolu ehk selle eest, et lapse vajadused on piisavalt rahuldatud. Tunnistav vanem tegutseb vajaduste rahuldamisel lapse tingimustel, nimelt erapooletult lapsele parimat silmas pidades.
Vajadusi mittetunnistav vanem suhtub lapse vajadustesse alahindavalt. Ta ei taha näha lapse vajadusi. Kui ta märkabki oma lapse vajadusi, siis ta ikkagi ei mõista neid. Võimalik, et ta ei taha näha või ei taha mõista või heaks kiita teatud vajaduste olemasolu. Tal võib olla raske taluda seda, et laps tunneb millestki puudust. Võib-olla pole tema vajadusi omal ajal nähtud ja mõistetud ning ta jätkab samasugust suhtumist oma lapsesse. Niimoodi paigutab ta oma tundelukud lapsesse.
Mittetunnistav vanem suhtub lapse vajadustesse alahindavalt, halvustavalt või hukkamõistvalt. Ta võib ka kasutada last ära oma vajaduste rahuldamisel, asetades lapse rolli, mis pole lapsele kohane. Hoolimatus lapse ja tema vajaduste suhtes on ka üks mittetunnistamise viise, olgugi et passiivne. Laps ja tema vajadused on siis vanema jaoks tähtsusetud ja laps tunneb, nagu oleks ta nähtamatu.
Kui vastutustundlik vanem tunnistab lapse vajadusi, tunneb laps, et vajadused on õiged ja vastuvõetavad. Laps õpib, et vajadusi võib väljendada ja neile võib otsida rahuldust. Ta teadvustab oma vajadusi, kui need tõusevad esile, ja teab, kuidas tegutseda. Kui vanem suhtub lapse vajadustesse mittetunnistavalt, tunneb laps, et tema vajadused pole tähtsad, et nendes on midagi väära ja häbiväärset. Laps õpib, et vajadusi ei või väljendada ja neile ei tohi otsida rahuldust. Laps õpib oma vajadusi kui midagi häbiväärset alla suruma ja tõrjuma ning ajapikku enam ei teadvusta neid.
Üks ja sama vanem võib mõne vajaduse suhtes olla tunnistav, samas kui on teiste vajaduste suhtes mittetunnistav. Niisamuti võib üks ja sama vanem olla ühe ja sama vajaduse suhtes kord tunnistav, teinekord mittetunnistav. Näiteks vahel võib vanem olla tunnistav lapse vajaduse suhtes saada mõistetud, teinekord aga jääb vanemal puudu võimest olla sama vajaduse suhtes tunnistav.
Kui vanem ei suuda rahuldada lapse emotsionaalseid põhivajadusi, siis võib ta püüda vajaduste rahuldamatust kompenseerida, rahuldades ülearu mingit teist vajadust — sellist, mida vanem oskab ja suudab rahuldada. Ometigi ei muuda see olukorda esialgse vajaduse osas. Kui laps on kurb ja vajab lohutuseks süllevõtmist, ei kaota lapsele maiustuse või mängukanni ostmine taustal olevat emotsionaalset puudujääki.
Mõned ülikaitsvad vanemad arvavad, et tegutsevad lapse vajadustest lähtuvalt, ometigi püüavad nad lõppude lõpuks leida rahuldust oma vajadustele. Nad ise kardavad, et lapsega juhtub midagi, ja seetõttu hoiatavad last liigselt. Oma meelest tahavad nad vaid lapsele parimat, aga tegelikkuses mõtlevad omakasule, kuna tahavad vältida süütunnet juhul, kui lapsega peaks midagi juhtuma.
Varraku raamatu TUNDELUKUD. Vabane tunnete võimusest autor Kimmo Takanen on üks skeemiteraapia teerajajatest Soomes. Ta peab populaarset netiportaali www.skeematerapia.fi, tegutseb terapeudina ja koolitajana. „Tundelukud” on püsinud raamatuedetabelite tipus ilmumisest saadik.
