Isa blogi: oh, oleks ma enne seda teadnud, kui Noorsandi just sellesse lasteaeda panna otsustasime
Lasteaed sobib talle. Ta käib seal poolenisti hea meelega. Mitte väga hea meelega, aga ta on leppimas mõttega, et iga päev paar tundi on ta olukorras, kus ta peab aru andma teistele inimestele. Esimestel nädalatel kui Esileedi temaga rühmas kaasas käis, ei olnud üldse mingit muret. Noorsand piilus kogu aeg silmanurgast, et Esileedi kindlasti kusagil nurgas passiks. Isegi, kui ta teda otseselt ei vajanud, oli tal vaja teadmist, et ta on olemas. Kuid eelmisest nädalast lõppes see ära. Noorsand pidi sinna jääma iga päev 3-4 tunniks üksi. Ka see polnud hullu, sest kasvatajad leidsid temaga kontakti ning Noorsand ei käi enda sõnul lasteaias, vaid me läheme hommikuti Madli juurde (kasvataja).
Kuid on olnud ka tõrkeid, mis tähendab, et ta annab hommikuti teada, et täna võiks olla see päev, kui võiks lasteaia päeva natuke edasi lükata. Istub hommikuti kaksikute vahele maha, paneb luti suhu, võtab Piiga nuku sülle ja loodab, et see kamuflaaž on piisav, et me teda ära ei tunneks ja lasteaeda ei viiks. Võib olla kui meil oleks 40 last, siis sellest piisaks, aga meil on kolm ja hoolimata passiivsest puiklemisest, on ta siiski lasteaeda jõudnud. Hetkel on ta seal poole päeva kaupa. Kuni teised lõunaunne lähevad.
Viimane minek lõppes aga pisaratega, kuid õnneks ei kestnud nutt kaua. Autosse jõudes oli Esileedi nutt juba üle minemas. Noorsand oli nimelt nii kurvalt teda aknast vaadates saatma jäänud ja kui Esileedi talle rõõmsa näoga lehvitas, puhkes Noorsand haledalt nutma. Emainstinkt oleks tahtnud teda lohutama joosta, aga antud hetkel tuli teha karme valikuid. Üldse tundub, et see lapse kodust lahkumine on raskem vanematele kui lastele. Emotsioonid on ju erinevad – vanemad jäävad millestki ilma, kuid lapsed saavad midagi meeletult juurde. Noorsand oli nutnud minutikese, sest Madlit polnud, kuid avastanud, et ka teine kasvataja on imeline ja leppinud. Esileedil läks nutmisega pikemalt. Kuid tema nutmist ei tohiks üle tähtsustada. Ta nutab ka siis Grey anatoomias keegi ära sureb, või näiteks loodussaates hüljes sünnitab. Meil kulub salvrätikuid nagu mõnes teises peres leiba.
Eks see lasteaeda viimine ole justkui teistkordne nabanööri lõikamine. Keegi, kes on kogu aeg su juures olnud, läheb ja teeb nüüd oma tegemisi. Enne vanemaks saamist ei olegi võimalik mõista seda, kui suureks su süda laste saades kasvab. Kui palju rõõmu ja muret see ära mahutab. Sa ei ela enam kaugeltki lihtsalt enda elu, vaid iga mõttega käib kaasas ka mõte lapsest: Oh, näe, Coopis on arbuus hea hinnaga. Huvitav, kuidas Noorsandil lasteaias läheb? Ma ei pea ennast kanaisaks, kuid ma pean ennast vähesel määral kontrollfriigiks. Asjad ei pea käima minu taktikepi järgi, kuid ma pean teadma, kuidas need käivad. Näiteks ma ei lähe pulma enne kui abiellujad vannuvad käsi Piiblil, et mulle mingit tobedat ametit ei anna. Ma ei viitsi õhtu otsa pulmalippu ega pruuti valvata, ega tooste lugeda või kibedat karjuda. Tahaks rahulikult hapukapsast süüa ja pitsist viina juua. Ma tahan kogu aeg teada, kuidas mu lastel läheb. Kas neil mu tuge vaja. Ja nüüd ma ei tea.
Ka pole mul loodetud rahu. Noorsandi äraolek ei tähenda muud kui seda, et nüüd pole meil kodus kogu aeg kolme last, vaid kaks. Ja need kaks suudavad sellise hullumaja korraldada, et anna olla. Vennas arvab, et tal on püha kohustus kõiki maast, laualt, riiulilt leitud asju visata. Nii kui ta midagi endale pihku saab, tuleb tal ette kaval naeratus ja ta hakkab silmadega otsima, kuhu see visata. Tavaliselt on see minu pea, mida ta sihib. Õnneks on ta vise ka selline, mida kahe-aastaselt oodata võib, sest ta laseb objekti sageli liiga kiirelt lahti ja see kukub kusagile ta selja taha. Kuid ta läheb selles aina osavamaks ja pole harv juhus, kus kõrvaltuppa või kostuda minu valukarjatus, millele järgneb väikeste jalgade müdin koos naeruga, et kuriteopaigalt minema põgeneda. Miskipärast tundub kõigile kolmele, et minu valukarjatused on kõige naljakam heli maailmas ja nad näevad vaeva, et mul pidevalt ka valus oleks.
Piiga on õnneks see meie pere täiskasvanu kui Esileedit kodus pole ja hoiab korda. Ta saab seda teha seni, kuni Noorsand koju tuleb. Umbes pooltel kordadel tuleb Noorsand end koju välja elama. Näha on, et ta ei tunne end seal päevakodus veel liiga pingevabalt ja koju naastes on ta trotsi täis. Tavaliselt see päädib kaksikutelt mänguasjade ära võtmisega ja kõigiga suure nutuga tülli minemisega. See on see hetk, kui mina või Esileedi käed laiali ajame ja küsime, kas ta tahab kalli. Sekundiga on ta kaisus ja laseb pinged välja. Siiski vahel ma emtsioonide keerises unustan, et ta on lihtalt hästi emotsionaalne ja ajan sõrad vastu, sest ta käitub halvasti. Siis tavaliselt Esileedi meenutab mulle, et ma talle tema tundeid peegeldaksin ja oleksin temaga õrnem ja sõbralikum. Tal on alati õigus.
Kuid antud lasteaia puhul ei ole ainult positiivset öelda ja kui me lasteaeda valisime, siis me ei teadnud täpselt, kus see asub ja ei osanud arvestada jamadega, mis selle lasteaiaga kaasnevad. Oh, oleks ma seda varem teadnud... Üldse peaks linn arvestama, kui ta lasteaia kohta valib, et sellist jama ei tekiks. Nimelt asub lasteaiast mõnesaja meetri kaugusel Eesti parim pagaripood, kust ma üritan alati ringiga mööda sõita. Küsisin Esileedilt, et kas peaks otsima mõne muu lasteaia. Ta ei olnud nõus. Kuid täna tähistame me Esileedi ema juubelit ja kui keegi soovib meie tegemistel silma peal hoida, siis jagame enda tegemisi ka meie blogi lehel Facebookis (LINK).
