Vaktsineerimine – läbimõeldud otsus

Katti Aumeistri peres kasvavad tütred, kes on saanud kõik ettenähtud vaktsiinid, välja arvatud mumpsi-leetrite-punetiste vastu. Mis on selle valiku taga? Ja mida teha lapsevanematega, kelle arvates on vaktsineerimine ohtlik või seda pole üldse vaja?

Põhjus, miks Emili (5) pole saanud mumpsi-­leetrite-punetiste vastast vaktsiini, on äge munavalguallergia. “Teadlikuks saime sellest juba siis, kui lapsele kuuekuuselt allergiateste tegime,” meenutab ema. Kuna allergiline reaktsioon võib selle vaktsiini puhul välja lüüa, on see Emilile siiani tegemata. “Meie hiljutine kokkupuude munaga lõppes EMOs ja anafülaktilise reaktsiooniga ning seetõttu tunnen siiani, et selle konkreetse vaktsiini vältimine on meil igati õigustatud.”

Väiksema lapse Meeli (1) puhul, kes sai alles aastaseks, tehti sama otsus, kuigi tema allergia ei ole nii tugev kui Emilil. Teised vaktsiinid on mõlemale lapsele tehtud ega ole tüsistusi kaasa toonud. Katti peres pole konkreetsest vaktsiinist loobumine mitte valik, vaid ainus võimalus. “Tagantjärele olen ise­äranis õnnelik selle otsuse üle vanema lapse puhul, kuna tal on esinenud väga äkilisi reaktsioone munavalguga kokkupuutel,” sõnab Katti.

Lapsevanemana on Katti uurinud vaktsineerimise poolt- ja vastuväiteid ning otsustanud oma lapsi vaktsineerida. Ta peab seda oluliseks nii oma laste kui ka üldise laste heaolu seisukohalt. “Vanematel on õigus otsustada oma lapse vaktsineerimise üle, kuid ilmselt ei mõelda alati, et vaktsineerimata jätmine kellelegi teisele mõju avaldab ning suurendab nende laste nakatumise riski, kes meditsiinilistel põhjustel pole vaktsiini saanud.”

Plussid ja miinused

Lapsi vaktsineeritakse Eestis 11 nakkushaiguse vastu: tuberkuloos (BCG), B-viirushepatiit, rotaviirusnakkus, difteeria, teetanus, läkaköha, punetised, leetrid, mumps, poliomüeliit ja b-tüübi hemofiilusnakkus. 2018. aastal lisandub riiklikku kavasse tütarlaste vaktsineerimine papilloomviiruse (HPV) vastu. Hoolimata sellest, et tänu kaitsesüstimisele on maailmas seljatatud mitmeid raskeid nakkushaigusi, on Eestis viimastel aastatel kasvanud sellest keelduvate lastevanemate ja seega ka paljude raskete haiguste vastu kaitseta jäävate laste arv.

Vitaclinika pediaatri Mihhail Tištšenko sõnul peab lapsevanem lähtuma vaktsineerimise kasust oma lapse tervisele mõeldes. “Mis tähendab, et kui lapsel puuduvad vastunäidustused, siis on kasulik vaktsineerida.” See annab praktiliselt 100% kindluse, et laps ei põe neid haigusi ega saa tüsistusi, mida tänu vaktsiinidele on olnud võimalik juba aastakümneid vältida.

Kaitsepookimisega tuleb alustada juba lapse esimesel eluaastal, sest haigustekitajad ohustavad last varasest east peale. Samuti kulgevad haigused imiku- ja väikelapseeas raskemini, ohustades lapse elu. Leidub inimesed, kes ei tohi mingil põhjusel vaktsiini saada, näiteks immuun­puudulikkuse või raske munaallergia korral. “Need haigused, millest terve inimene välja tuleb, võivad sellisele sihtrühmale saatuslikuks osutuda. Kui aga ümberringi enamus on vaktsineeritud, on ka riskirühma inimesed kaitstud,” ütleb arst.

Noorte vanemate seas on levinud arusaam, et vaktsiini kõrvaltoimed on ohtlikumad kui haigus ise. Arvatakse, et parem on haigus läbi põdeda kui kaitsesüstida ning et vaktsiinid sisaldavad ohtlikke aineid ja nõrgestavad organismi. Käibel on teooriad, et vaktsineerimine muudab inimese teistele haigustele vastuvõtlikumaks või et pärast kaitsesüstimist haigestudes kulgeb haigus raskemalt.

Õnneks saab suurem osa inimesi aru, et vaktsineerimine aitab oluliselt kaasa ühiskonna sotsiaalsele heaolule: väheneb või lakkab haigestumine nakkushaigustesse, välditakse surmajuhtumeid, vähenevad tervishoiu-, sotsiaalsed ja majandus­kulud, paraneb elanike elukvaliteet. Kellel on õigus?