“On hetki ja päevi, kus ma olen ikka veel lohutamatu, justkui oleks see kõik eile juhtunud,” tunnistab Kerli. “Püüan oma mõtteid välja öelda, oma tunnetest rääkida. Tajun, et kui mõnda mõtet liiga pikalt enda sees hoian, muutub see suureks ja talumatuks.”

Haiglast koju jõudes algas Kerli jaoks elu pärast... “Kõik oli nii tühi. Kodu oli tühi, mu süda ja pea olid tühjad. Ühel päeval on kõik nii ilus ja igatsed oma oodatud last ning teisel päeval variseb kõik kokku, mitte midagi ei ole enam. Ei ole last, ei ole rasedust, ei ole unistusi.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid