Ema muretseb: mu süda murdub iga kord, kui laps lasteaeda nutma jääb...
Südamevalu on suur ja jagatud mure olevat pool muret, mistõttu panen oma mõtted virtuaalsele paberile. Äkki keegi oskab aidata ja head nõu anda. Harjutan praegu oma kaheaastast poega lasteaeda ja kuigi õpetajad paistavad toredad, jääb laps igal hommikul aeda suure nutuga. Mu süda murdub!
Mul ei ole muud varianti. Pean ta lasteaeda panema juba praegu, sest emapalk on ammu läbi ja olen venitanud neid viimaseid sente nii palju kui oskasin, aga nüüd on raha otsas. Üüri ja kommunaale on vaja maksta, süüa ka tahaks mõnikord saada, lapsele on vaja riideid ja jalatseid — peab minema tööle, et saaks palka. Midagi teha ei ole, nälgida või kuuse alla kolida tõesti ei saa. Kevadel, kui meile lasteaiakohta pakuti, olin väga rõõmus, aga kohe hakkas süda valutama ka. Poeg on väga memmekas. Isegi issiga ei lepi ta eriti, tahab ikka emme kaissu ja emme opa ning pole nõus kellegi teisega ei õue minema ega magama jääma. Mänginud vahepeal ikka on issiga ka, kui mina olen vaateväljas. Issi käib meil teises linnas tööl, mistõttu teda väga tihti kodus näha ei ole, või kui ongi, siis laps magab, eks ta seetõttu ole võõras natuke. Juba kevadel põdesin, et kuidas see lasteaiaperiood olema saab, kui ta pole ühtegi lõunaund ilma minuta teinud. Ja mis lõunaunest me üldse räägime, kui laps pole isegi paari tundi ilma minuta hakkama saanud. Suvel ikka proovisime harjutada, et läheb kasvõi issiga või naabritädiga, keda eluaeg näinud on, kasvõi korraks õue või tädile külla, aga ei tulnud neist asjust midagi välja. Laps nuttis, mina paanitsesin, väga raske oli. Lootsin, et äkki kasvab sügiseks natuke suuremaks ja emmeperiood läheb üle, aga pole läinud. Mida rohkem ta lasteaias käib, seda hullemini minu külge klammerdub.
Nüüd ongi igal hommikul täielik draama. Mina nutan juba õhtul teda magama pannes, sest mul on nii kahju teda lasteaeda viia. Hommikul on tal tuju hea seni, kuni hakkame riidesse panema. Siis ta saab aru, et lasteaeda minek, ja hakkab tsirkus pihta. Ta nutab südantlõhestavalt ja karjub ja lööb mind. Lasteaia uksest pean ta vägisi sisse tirima, sest ta röögib seal ukse küljes ja keeldub sisse astumast. Olengi nii teinud, et annan ta kohe õpetajale üle, lohutan veel viimast korda ja kinnitan, et tulen varsti järele ja lähen siis ruttu minema, aga mul endal on pisarad silmas igal hommikul. Kuulen tema kisa veel lasteaia väravast välja minneski. Õpetajad lohutavad, et kõik saab korda ja küll ta harjub ja nii see kindlasti ongi, aga ma lihtsalt ei suuda enam! Samas — valikut ju pole. Kas laps nutab või nälgib, sellised valikud…
Mida ma pean tegema? Ei, isa ei saa last aeda viia, sest tema töögraafik ja töö asukoht on hoopis teistsugused. Ei, ma ei saa kauemaks koju jääda. Ei, ma ei saa teda tööle kaasa võtta. Ei, ma ei saa hoidjat võtta, sest selleks pole raha. Äkki on keegi lugejatest samasuguses olukorras olnud ja oskab soovitada, kuidas saaks sellest kohutavast etapist kiiremini ja valutumalt läbi. Me kumbki ei jõua enam nutta.
Autor on toimetusele teada
