Kuidas sa jõudsid mõtteni kirjutada raamat laste kasvatamisest ja toitumisest?

Sellist raamatut veel polnud ja oleksin ise väga vajanud sellist!

Mul tekkis raseduse ajal see sama vajadus, mis kõigil vanematel esimest last oodates — olin täiesti uue, tohutult suure väljakutse ees ja vajasin teadmisi, kuidas uues olukorras hakkama saada ja kuidas lapse jaoks võimalikult häid otsuseid teha. Nõuandla pakutud materjal oli minu jaoks osaliselt kasutu, sest toitumisega seotud küsimustes on segatoitumine normiks ja puuduvad taimetoitlaste jaoks kohandatud juhised. Kui mõned arstid, ämmaemandad, sugulased ja tuttavad andsid veel lisaks mõista, et veganlus on areneva lapse jaoks isegi ohtlik, siis tundsin pidevat muret, kas kõik ikka läheb hästi.

Kinnitust sellele, et ka veganina on võimalik kasvatada täiesti normaalne ja terve laps, leidsin rahvusvaheliste organisatsioonide sõnavõttudest veebileht vegan.ee ning Soome Veganliidu juhistest. Lisaks suhtlesin ka toitumisterapeutidega, lugesin raamatuid ja küsitlesin teisi veganvanemaid — ma ei olnud ju maailma kõige esimene veganema.

Üks raamatutest, mida lugesin oli ingliskeelne, kogenud toitumisterapeut Sandra Hood’i poolt kirjutatud käsiraamat „Feeding your vegan infant — with confidence”, mis annab praktilisi nõuandeid vegantoitumise kohta raseduse, imetamise ja lapseea ajal ning seletab ka soovituste tagamaid põhinedes toitumisteadusele — seda kõike soojas, kaasaelavas ja toetavas vaimus. Mõtlesin, et miks küll ei ole seda raamatut soome või eesti keelde tõlgitud või samasugust nendes keeltes kirjutatud.

Hakkasin ülesse märkima kõige olulisemaid nõuandeid nt titale sobivate esimeste püreede ja näputoitude ning vajalike toidulisandite osas. Mingil hetkel märkasin, et mul on tegelikult juba materjali ühe raamatu jaoks olemas.

Kuna raamatu idee meeldis ka mu tuttavale kirjastajale Soomes, siis kirjutasin käsikirja kõigepealt oma emakeeles, soome keeles. Pärast käsikirja valmimist osaliselt tõlkisin ja kirjutasin selle ümber eesti keelde, kohandades detailid ja teemad Eesti olukorra järgi.

Milliseid uusi teadmisi enda jaoks leidsid info kogumise käigus?

Väikeseid detaile on palju: näiteks folaadi ehk B9-vitamiini ning joodi tähendus raseduse ja imetamise ajal, aminohapete mitmekesine saamine ja pikka imetamise eelised.

Rinnapiima tähtsus lapse jaoks oli mulle uus suur teema, mille juures olid vestlused Helsingis töötava meditsiiniõe Karla Loppiga väga tähenduslikud. Rinnapiimaga toitmine toetab ja täiendab lapse vegantoiduvalikut.

Kõige olulisem oskus, milles olen raamatut kokku pannes arenenud, on vahe tegemine usaldusväärsete ja mitte-usaldusväärsete allikate vahel. Üks meedia kaudu silmade ette sattunud teadusuudis ei ütle midagi. Samuti ei saa üksikutest päriselu näidetest järeldusi teha, sest me ei tea, kas kõik mõjutavad asjaolud on teada. Ise panen allikatele tuginedes palju rõhku sellele, kas selle taga on koolitatud, kogenud inimesed. Teaduse usaldamine ei võrdu minu silmis pimedale autoriteediusule, sest ideaalolukorras põhineb teadus vananenud info ümberlükkamisele, ehk teisisõnu, teadus põhineb väga tugevale kriitikale enda ja teiste tõekspidamiste vastu. Mulle avaldab jätkuvalt muljet see, kui paljude asjaoludega oskavad toitumisteadlased arvestada, hinnates üht või teist toitumisega seotud küsimust.

Sa oled ise ema. Kuidas emaks olemine ja raamatu kirjutamine omavahel kokku sobivad?

Ideeni ja raamatu sisukorra plaanini jõudsin, kui mu poeg Werner oli umbes pooleaastane — selleks ajaks olin alustanud vaikselt üleminekut imetamisest tahketele toitudele.

Kirjutamine aga läks edasi aeglaselt, just seetõttu, et oli vaja kõigepealt ise elada kõik faasid läbi väikelapsega ja kõike järele proovida, kogu aeg teadmisi täiendades. Teine põhjus aeglasele edasiminekule oli mõistagi see, et tita kõrvalt pole just kõige lihtsam võta aega mahuka töö jaoks. Tuleb töötada juppide kaupa. Mulle olid abiks mu vanemad, kelle juures leidsin aega kirjutamiseks.

Kui arvestada ettevalmistumise periood ehk teadmiste-kogemuste kogumise aeg, siis saab öelda, et raamat on sama vana kui mu poeg — kaks ja pool aastat. Kui Werner kasvab, saan rohkem teada teemadest, millega nt kooliealiste laste vanemad tegelevad. Nendest olen seni kuulnud tuttavate käest ja raamatus kajastan nende kogemusi.

Sinu raamatus saavad sõna ka lapsed ise. Kuidas sulle üldiselt tundub, kas lapsed, kes kasvavad veganperedes, on rahul oma pere elustiili valikuga? Lapsed räägivad raamatus ka, mis neile veganluse juures ei meeldi. Milline oli sinu jaoks kõige üllatavam või naljakam põhjus, miks arvati, et veganlus on nõme?

Laste jaoks on vanemate elustiil ja veendumused tavaliselt iseenesest mõistetavad — kuni murdeeani. Mind tegelikult hämmastab see, kui noorelt lapsed omandavad oma pere maailmavaate ja eetilised tõekspidamised. Ja seda muidugi kõikides peredes — sellele lihtsalt ei pöörata väga tähelepanu siis, kui pere elustiil vastab ühiskonna normidele.

Loomaarmastus on kõikidele lastele omane, ning kõik veganlapsed, keda ma olen kohanud või kellest kuulnud, on võtnud veganluse eetilise poole omaks ruttu. Kes siis ei tahaks elada nii, et loomad haiget ei saa?

Mis aga häirib lapsi, on mõistagi eristumine teistest. On nõme, kui teised söövad lehmapiimajäätist ja veganjäätist ei pakuta. Veganperedes vesteldakse päris palju sellel teemal ja peredel on erinevaid lahendusi nende olukordade jaoks.

Ma siiski ei usu, et veganlus on asi, mis lastele päriselt kannatusi tekitab. Ise mäletan oma lapsepõlvest, et ma mingis faasis umbes 10-aastaselt häbenesin enam-vähem kõike meie pere ja kodu juures: meil oli imelik perekonnanimi ja vanamoodne maja, mu ema oli õpetaja ja eristusin sellepärast koolis, mu isa ei käinud normaalselt tööl ja uhketel tööreisidel, vaid tegeles oma väikse firmaga. Uute riiete asemel kasutasime enamasti teiste vanasid. Tagatipuks ei olnud meil videomakki, nagu kõikides normaalsetes peredes, vaid kästi raamatuid lugeda. Ma nutsin seda kõike oma päevikusse.

Täiskasvanuna olen vaadanud oma lapsepõlvekodule veidi teistmoodi. Laste jaoks on oluline, et neid armastatakse, kuulatakse ja nende põhivajadused on täidetud, sellest ammendavad nad rahulolu ja enesekindlust.

Milline teema sinu raamatust on sulle kõige südamelähedasem, mis sind kõige rohkem puudutab?

Toitumine on raamatu teemadest sõna otseses mõttes elutähtis, ilma selleta ei saa. Aga üks suur valdkond, millest räägitakse üsna vähe, on lastekultuur, ehk veganite vaatepunktist see, millist loomasuhet annavad edasi laste mänguasjad, raamatud, laulud ja multikad.

Ma olen ise filoloog ning töötanud ilukirjanduse tõlkijana ja kultuuriajakirjanikuna. Selle taustaga ei ole vast üllatus, et lasteraamatud ja multikate lood lähevad mulle väga hinge, ei saa nendesse ükskõikselt suhtuda. See teema võib tunduda vegankogukonnast väljaspoolsele lugejale või ainult terviseküsimustele keskenduvale taimetoitlasele tähenärimine — ja sellist tagasisidet ma juba saingi: Soomes oli keegi mulle tundmatu inimene sirvinud raamatut ning teinud lastekultuuri puudutava peatüki sissejuhatusest järelduse, et veganid on kõik usuhullud fanaatikud, kes keelavad oma lastelt ära isegi multikad ja ratsutamise. Nii mustvalgelt mitte ükski vegan vist siiski ei suhtu või käitu — sellest ma räägingi raamatu peatükis „Veganpere supermarketis”.

Oled samal teemal kirjutanud ka soomekeelse raamatu. Mille poolest need erinevad?

Ametlik suhtumine veganitesse erineb Soomes ja Eestis: Soomes on veganlus aktsepteeritud toitumisviis ka rasedate ja imetavate emade ning väikelaste jaoks, toitumissoovitused annavad toiduvaliku turvaliseks koostamiseks juhiseid ning veganvanematel on võimalus saada toitumisterapeudi juhendamist. Eestis on veganlus ametlike soovituste järgi neile gruppidele ohtlik ning ametnike ja spetsialistide teadmised toitumisviisi kohta nõrgad.

Sellest vahest tulenevalt on sissejuhatus teemasse ja käsitletud valdkonnad veidi erinevad. Näiteks räägitakse soomekeelses raamatus sellest, milliste linnade lasteaedades pakutakse vegantoitu, samal ajal kui Eestis alles harjutakse veganite olemasoluga.

Soomes on kasvanud veganite kogukond kahekümne aasta jooksul suhteliselt stabiilse kiirusega ning toitumisviisi jõudmine riiklikesse toitumissoovitustesse on toimunud järkjärgult. Soome Veganliit on jõudnud teha juba kakskümmend aastat tööd selle nimel, et veganitel oleks piisavalt infot mitmekesise ja turvalise toitumise kohta. Eestis on sama areng toimunud märkimisväärselt kiiremini, ning üldine teadlikkus ei ole jõudnud trendile järele. Sellepärast on teema käsitlus Eestis märksa drastilisem võrreldes Soomega. Eestis tuleb ka veel rõhutada põhiasju, nt teatud toidulisandite tarbimise vajadust, sest siin on veel muret tekitavalt palju taimetoitlasi, kes ei ole B12- ja D-vitamiini toidulisandite võtmise vajadusega kursis.

Ühe positiivse asjana tahan kindlasti märkida, et minu kogemuse järgi toitutakse Eesti veganperedes Soome veganperedega võrreldes tervislikumalt. Kui ma küsisin Facebooki kaudu mõlema riigi veganvanematelt, millised on nende laste lemmiktoidud, siis sain väga erinevaid vastuseid. Soomlaste lemmiktoitude hulgas olid pitsa, viinerid, makaronid ja teised kiirtoidud, mida on tänapäeval saada ka täiesti taimsel kujul. Eestlaste vastustes jällegi kordusid puuviljad, marjad, oad ja ahjuköögiviljad. Arvasin kõigepealt, et küsitluse vastajad ilustasid oma toidulauda, märkides välja ainult eeskujulikke toite, kui samal ajal lastele siiski meeldivad friikartulid ja viinerid. Pärides tuli siiski välja, et söömisharjumused ongi Eesti ja Soome veganperedes erinevad.

Millist eesmärki peaks sinu raamat täitma?

Kui sellest raamatust on abi ühelegi veganvanemale, kellel on samad mured, mis mul olid raseduse ja imetamisperioodi ajal, siis on see töö end ära tasunud.

Ühtlasi soovin, et raamat oleks sillaks arstidele ja toitumisterapeutidele veganite eluviisi ja mõttelaadisse. Meditsiini- ja toitumisalase haridusega inimestel on palju teadmisi, millega nad saavad veganeid aidata ja toetada. Millised nõuanded ja küsimused aga teenivad just veganeid, on paljude jaoks veel uus ja harjumatu. Loodan, et raamat annab selles osas selgust ning juhatab ka vajalike allikate juurde.

Raamatu projekt on üleval Hooandjas: www.bit.ly/Hooandja