Koolis viieline ja sportlik tüdruk oli 13, kui ta vigastas jalga. See pandi kipsi ja ta sai vähe liikuda. Eliisi päevik annab aimu, et kui ta lõpuks iluvõimlemistrenni naasis, hakkasid kaaslased tema kehakaalu kohta vihjeid tegema: ““Sa pead ennast lihasesse treenima!” “Mida sa lamaskled, hakka treenima!” “Oled nagu minu klassi Mari, niisama paks.” Sellised laused tõukasid mind kaalu langetama. Järjest rohkem ja rohkem.”

Ema Maarika Grigor (53) mäletab, et alguses tegi rõõmu, kui tütar hakkas huvituma tervislikust toitumisest. Hoidus rämpstoidust ja arutles, kas tal võib olla allergia või piima­talumatus. Tuli tihti kööki appi süüa valmistama. Praegu saab ema aru, et laps uuris sel ajal toitude koostist ja pärast arvutas välja nende kalorsuse.

Kahtlane ei tundunud seegi, kui teismeline hakkas justkui eraldi sööma (“Ma putru ei jõua, aga võtsin juba võileiva”, “Ma sõin koolis”, “Käisime pärast trenni kohvikus”, “Lõpetan selle koolitöö ära, siis võtan endale ka”). Eliis hoidis sel ajal üldse tihti omaette, aga ka vanus oli ju selline.

“See oli juba veider, kui kohukesed jäid külmkappi seisma, kuigi seletus, et tal läks meelest ära, kõlas usutavalt,” jätkab ema. “Siis aga oli vaja osta köögikaal toiduainete kaalumiseks. Ja hakati kaaluma iga võileiva iga koostisosa. Nüüd oli selge, et midagi on viltu.”

“Kui oleks vähegi võimalik, jätaksin kõik need toidud vahele ja kannataksin parema meelega tühja kõhtu, selle asemel et taluda täiskõhutunnet.

Oma lapse kõhnumist on ema sõnul keeruline märgata, kui näed teda iga päev ja tegu on teismelisega, kelle keha nagunii muutub. Pealegi langeb kehakaal alguses aegamööda, intensiivseks muutub kõhnumine alles siis, kui keha energiavarud on täiesti ammendunud.