Kui laps lahkub kodust
Oma jälje lapse kasvatamisele jätab kindlasti pere ja selle toimimine. Sealsest igapäevast, kõige elementaarsemad algtõed on ju tegelikult tulevikus kõige kaalukama väärtusega. Õppides roomama voodiääreni, et mitte alla kukkuda, peatab sind lapsevanem, tekib kõrgusekartus. Potil käima õppides saad selgeks elementaarse eneseteeninduse. Kas mäletad ema õpetust, miks peab valitsema mänguasjade riiulis kord? Jah või ei? Sest sellega õpid korrastama ka omi tundeid jne.
Aga samas lapsevanema rollis olles õpime me just oma lapse ja iseenda kogemuste kaudu, kirjutab Tiina Ross oma raamatus "Sundimatult suhetest"
Perena toimides õpime kõik koos, kuidas:
- eksides mitte kahelda ja ikka edasi liikuda,
- proovides ja katsetades õigeid teid avastada,
- vigu tehes neid märgata ja parandada.
Kui laps elab heakskiidus, õpib ta ennast armastama.
Dorothy Law Nolte
Ehk – südame abil, tunnetades! Lapse lahkumisel ja uue rolli omandamisel jäävad kehtima mõlemal ikka samad kogemused, samad tunded. Nii on, et ühelgi emal ei jäänud öösel oma lapse nutt kuulmata, kuigi enne emaks saamist olime paaniliselt kartnud, et magame liiga sügavalt ega kuule. Kuuleme, sest see on juba olemas meie tunnetes, Siis muretsesime ikka, et miks laps ei taha veel iseseisvalt kõndima hakata ega potil käia. Miks ta ei oska veel lugeda, või kas pikemas perspektiivis ta leiab ikka endale sõpru, seda nii koolis kui ka hilisemas elus. Kas ta ärkab ikka hommikul ise ja jõuab õigel ajal loengusse? Ja tagatipuks veel, et kas mina ise teen kõik õigesti ja tunnustan teda piisavalt... Lõputu muretsemine saadab meid läbi elu!
Psühholoogide kinnitust mööda võtab lapsevanema rollist lahti lask-
mine ja iseseisva naise rolliga harjumine aega poolteist kuni kaks aastat. Kõik võib kiiremini minna vaid juhul, kui tegeletakse ise sel
ajal ka ise ja aktiivselt oma igapäevase elu ümberkorraldamisega.
Sellel ajal on normaalne:
- tunda end mõnda aega tähtsusetuna,
- elada üle kaotusvalu,
- pisut kurvastada,
- vajadusel ka nutta.
Kui aga kaotusvalu hakkab kas siis üksiku elu või paarisuhet, aga ka igapäevatoimetusi, segama, on tegemist probleemiga, ja tuleks otsida professionaalset abi.
Vanemad ei saa rollimuutusega tihti hakkama just sellepärast, et tuntakse ka põhjendamatut muret ning hirmu, kas lapsega on kõik ikka hästi. Tihtipeale jäetakse aga enda vajadused ja ka soovid tagaplaanile. Kuid õigesti toimides on võimalik laste väljakolimise järel anda lapsele hingamisruumi ja ka enda elule hoopis uus energia sisse puhuda.
Samas vaatame siinkohal üle ka mõned punktid, mis võivad abiks olla, et lapse lahkumisest tingitud valust üle saada.
- Lastega rääkimine – rääkimine kõigest, ka asjadest, mis esmapilgul tühistena tunduvad.
- Oma tunnete väljendamine ja laste mõtete ära kuulamine.
- Kõik koos tegutsemine, kas siis koos lastega või lihtsalt abikaasa või elukaaslasega.
- Suhte viimine uuele tasandile, kuna nüüd on rohkem aega teineteise jaoks.
- Iseenda psühholoogiline arendamine, mis hoiab vaimu virge.
- Väljakujunenud hobidega tegelemine, see säilitab rutiini.
- Uute oskuste õppimine, sest võib luua ka uusi tutvusi.
- Panustamine oma senisesse suhtevõrgustikku, mis hoiab üleval
meeleolu.
- Uute inspireerivate suhete loomine, kuna toob endaga kaasa
uued võimalused.
Kui võtad lapse igati loomulikku lahkumist tunnetega, on see keeruline, kui aga mõistusega, siis saad asja olemusest aru. Ja tõele au andes aitab kogu perel ühe lapse lahkumist mõist vaid eluterve suhtumine. Laps saab täiskasvanuks, läheb oma elu elama ja karikas antakse edasi.
Aga kui laps ka täiskasvanuna vanematekodus elab, siis tasub vaadata SIIA!
Ja ku kerkib üles küsimus, kuidas täiskasvanud lapsega koos elades kulutusi jagada, siis vaata SIIA!
Allikas: Tiina Ross, "Sundimatult suhetest"
