Heidi Hanso: ausalt sellest, miks mu nägu siin pildil üleni pisarais on
Toidutegemine on kummaline teema. Kõik me teeme kogu aeg süüa ja mingi osa eestlastest ju sarnasaselt minule kasvatab ise omale söögiks liha, teeb talveks hoidiseid sisse ega mõtle tegelikult kogu aeg sellele, kas valmistatud toit vastab mingisuguste ametkondade kehtestatud nõuetele. Aga justkui ju peaks, sest kui teed, tahad jagada ja paljud soovivad ka ehedat maakraami saada. Just sellist, nagu kunagi kodudes tehti. Kus pole säilitusaineid, värvaineid, kus mahla sees on sade või munakoorel kanakaka muster. Toidu jagamine on laiemas mõttes üks ühiskonna toimimise alustala ja suhtlusviis. Kas siis, kui mul ei ole kraanikauss õige kalde all, on minu tehtud hapukurk kuidagi kehvem kui turul müüdav?
„Ma tahan ka seda ehedat kraami!”
Tänavu sügisel võtsin esimest korda ette mädarõikateo. Tuttaval Muhumaal on ilma naljata mädarõikapõld, millest ta tahab väga lahti saada, sest rõigas kutsub metssigu tuhnima ja see väekas taim vohab niigi aiaelu segavalt. Läksin kaevasin mõned kilekotitäied juurikaid välja ja tulin nendega koju. Pesin hoolega puhtaks ja asusin koorima. Ega ma täpselt teadnud, mis ma teen, sest minu lapsepõlvekodus mädarõigast sisse ei tehtud.
Õnneks on mul paar asendamatut asendusvanaema (need tädid, kellele sa vaatamata veresuguluse puudumisele tõsiselt korda lähed ja kes siis, kui su oma vanaemad juba mulla all, kõiki vanu söögiteosaladusi teavad ja neid rõõmuga jagavad), kes mädarõikateoga hästi kursis ja oma nippe jagasid.
Koorisin ja tükeldasin alles esimest peotäit, ise mõeldes, et huvitav küll, miks seda tööd õues teha soovitati, kui silmadesse lõi valukramp ja pisarad purskusid välja. Isegi kõrvadel hakkas seest valus, kui silmale nähtamatut auru sisse hingasin.
Nii kangete eeterlike õlidega taime ma teist ei teagi, ka kõige hullem sibul on selle kõrval poisike. Palusin Umat tuua oma roosad ujumisprillid, avasin köögiakna ja püüdsin hingata õhku kaugemalt. Lapsed käisid küsimas, et miks ma sedasi nutan, kas juhtus midagi.
Jah, võib-olla just seetõttu asendusvanaema tädi Reet soovitaski selle juurikaga õues mässata. Hakkisin, silmad vees ja sall üle nina tõmmatud, kausitäie juurikat valmis ja panin kannmiksrisse. Õige pea olid hakkimisest tekkinud aurud lapsemäng, sest see, mis kannmiksri avades õhku paiskus, oli nagu gaasirünnak. Lisasin vapralt äädikat, soola-suhkrut ja läbikeedetud vett ning mikserdasin pastat, kuniks mu asendamatu purustaja-sõber ära sulas. Selge, seetõttu rääkis Reet vanast heast hakklihamasinast ja kilekotist toru otsas.
Aga isegi uue köögikombaini (mille sain muuseas tutikana kohalikust kaltsukast ning mis on kuldaväärt riistapuu ja päästis mu vana hea hakklihamasina soetamisest) ja õuekolimise hinnaga oli tulemus nii üle prahi äge, et kõik vaev tundus justnagu see hetk, kui pärast sünnitust lapse oma sülle saad.
Puhas kraam
Olin ostnud uued ilusad paarisajamilliliitrised purgid, sest mulle meeldib asju teha uutesse purkidesse. Ilusam ja puhtam ning ühesugusem. Sööme ju ka silmadega ...
Üks pilt sotsiaalmeediasse ja juba lendasid peale mädarõikahimulised sõbrad: „Meie tahame ka!”. Ja taas oleme nõuete juures. Muidugi tahan ma oma tehtut jagada, olgu see siis näiteks toodud mädarõigas, mõni supikukk, mis mulle endale külmikusse ei mahu, või õunamahl, mida ma isegi kesisel õuna-aastal nii palju sain, et ise kindlasti talvega ära ei jaksa juua.
Mis seal salata, eks ma müüsin ka. Kuulutasin sotsiaalmeedias ja vahetasin oma täiesti kodustes tingimustes tehtud töö raha vastu, mis aitab minu muidu ilma igasuguse eurotoetuseta maaelule rohkem kaasa, kui mõni meede seda suudakski. Ma ei solgi turgu, sest minu kogused on laia tarbimise mõttes siiski niivõrd väikesed, et poed kahjumisse ei jää ja päris mädarõikatootjad mu mõnekümne purgi pärast tõenäoliselt pankrotti ei lähe.
Aga ametkondade silmis rikun seadust, kui loojakarja aidatud jäärast liha ise ära süüa ei jaksa ja keegi sõber mõne kintsu endale küsib. Isegi tasuta ei tohi anda. Paradoksaalne, kuidas me liigina siiamaani ellu oleme suutnud jääda, sest nii peened nõuded tulid ju alles mõnikümmend aastat tagasi ... Kuidagi oleme me ju kõik need tuhanded aastad elus olnud.
Kas rõõmsat elu elanud loom, kes kasvanud hoole ja armastuse ning pererahva tööga, on kuidagi vähem kvaliteetne kui kordagi elus päikesevalgust näinud elukas kuskil steriilses laudanurgas? Kas oma kodus võimalikult humaanselt ja stressivaeselt loojakarja saadetud looma liha on kuidagi vähemkvaliteetne kui tapamaja kõledates koridorides oma tundi oodanud looma oma?
Hügieen ja liha saastumise vältimine on ju ka maainimesele elementaarne, sest siingi teatakse puhastest töövõtetest, ning oma tööga kasvatatud looma liha määrdumise tõttu raisku lasta on juba patulaadne. Maal on väga selge, et kõik, mida sa teed hooletult, maksab kurjasti kätte ja seetõttu tuleb siin kohe eriliselt toiduhügieenile rõhku panna.
„Noh, tapsid linnud ära või?”
Rikun või seadust, aga arvan, et oma tehtud söök ja selle jagamine aatekaaslastega on vajalik ja ajatu värk ning ka seda tegemise kunsti on hea jagada. Suvel paluti mind ühele festivalile tegema kukesupi töötuba, st näitasin inimestele, kuidas enne loojakarja saadetud vabapidamislindudest supp saab. Kitkusin, puhastasin, keetsin ja maitsestasin sadakonna inimese silme all need linnud ja rääkisin sellest, kui oluline on, et me austaksime ja väärtustaksime seda looma, kes on elu jätnud. Nelja tunniga valminud suppi me ei müünud, sest see see ei oleks kindlasti ühelegi „nõudele” vastanud.
Inimeste tervisega ei mängita, mis siis, et see oli just selline supp, mida kõik vanaemad kodus oma kukkedest tegid. Kes julges, sai proovida. Omal riisikol.
Hiljem sain provokatiivse kõne ajakirjanikult, kes küsis, et, nooh, tapsid inimeste ees linnud ära, jah? Ei tapnud. Ma ise ei tapa, sest ei suuda ja ei oska seda tööd teha. Olen mõelnud õppida, aga vaim ei ole siiski valmis. See lugu, mida reporter soovis, vist lõpuks ei ilmunudki, sest teemat ju polnud.
Mis see kõrval tehtud pelmeenitöötuba teine on, ehk ainult selle vahega, et sealiha oli juba läbi hakkmasina käinud ega näinud enam looma moodi välja ...
Õnneks on viimase paari aastaga teinud ka veterinaaramet olulise sammu „päris” toidu toetamise osas ja oma kodust tohin ma vähemasti mitteloomset kraami müüa. Või kogukonnalaadal omatehtud vahvleid või kodukohvikus n-ö ühekordselt oma küpsetisi või hoidiseid. Lihaga on veel teine teema ja see teeb kurvaks. Aga mine tea, järsku see ikka ka läheb ajaga paremaks.
Nüüd aga ongi aeg uuesti Muhumaale sõita, labidas pihku võtta ja veel üks korralik laar mädarõigast garaažiuste vahele püsti pandud väliköögis valmis teha. Just nii, nagu asendusvanaema Reet mind õpetas.
