Kui laps ei räägi

Paljudel vanematel tuleb silmitsi seista lapse kõneprobleemidega. Mis võib olla põhjuseks ja millal tuleks kindlasti asjatundja poole pöörduda?

Lys-Maria Vare (26) kodus kasvab tüdruku­tirts Lysabella (4), kes varem tegi emale muret oma hilistunud kõnega. Praegu tekib lapsel hääldusprobleeme vaid mõne üksiku sõnaga ning r-häälik ei taha veel väga hästi välja tulla.

Kui Lysabella sai kaheaastaseks ja oskas kasutada vaid umbes kümmet sõna, mõistis ema, et lapse kõnega on midagi valesti. Ainuke lause, mille tütar siis moodustas, oli: “Ei taha.” Lysabella läks kaheselt lastehoidu, kus enamik lapsi suutis end juba hästi väljendada. “Muidugi oli seal ka paar sellist last, kelle kõne polnud samuti hästi arenenud. Ühel neist oli keeleline areng veel rohkem pidurdunud kui Lysabellal,” kõneleb ema. Jõulupeol, kui lapsed esitasid “Põdral maja metsa sees”, oskas Lysabella kaasa laulda vaid mõne üksiku sõna. See-eest olid tal liigutused väga hästi selged.

“Ma olen lapsega suhelnud igapäevaselt, küsinud küsimusi ja niisama jutustanud. Ja nii juba sünnist saati,” kinnitab ema. Lysabella oskas ennast esimestel eluaastatel väljendada ilmekalt kehakeele abil: näitas näpuga, mida soovis, ja lükkas endast eemale asja, mis enam huvi ei pakkunud. “Temast oli kerge aru saada,” väidab Lys-Maria. Lastehoius kasvatajad ja teised lapsed temast kahjuks nii hästi aru ei saanud, mispeale tüdrukuke läks endast välja ja hakkas nii ägedalt nutma, et hing mõneks sekundiks kinni jäi. Probleemiga pöörduti neuroloogi poole. Spetsialist kinnitas, et taoline reaktsioon tuleneb lapse suutmatusest end teistele mõistetavaks teha.

Kui laps sai kolmeseks, käidi perearsti juures kontrollis. “Tütrel oli selleks ajaks juba rohkem sõnu kasutuses, ta oskas end palju paremini väljendada,” mäletab ema. Lysabella käis sellal juba tavalises lasteaias, nutukrampe enam ette ei tulnud. Perearsti meelest oli väga suur probleem, et nii vana laps veel ei räägi, ja ta kasutas olukorra kirjeldamiseks sõna “kõnepuue”. Ema mäletab, et talle oli see teade algul väga hirmutav, kuid mida aeg edasi, seda rohkem võttis ta asja rahulikult. “Nii mina kui ka tütre isa hakkasime samuti rääkima peale kolmandat eluaastat – mõtlesin, et asi võib olla geneetiline,” põhjendab Lys-Maria.

Perearst kirjutas saatekirja tasulise logopeedi juurde, kuid ema siiski kohe sinna ei rutanud. “Teadsin, et lasteaias on logopeed, kes teisel aastal lapsed üle vaatab.” Nelja-aastaselt käiski Lysabella logopeedi juures ning temalt sai ema ka rahustava sõnumi, et tüdruk on hästi arenenud ja muretseda pole vaja. Logopeed soovitas anda lapsele palju käelist tegevust, laulda koos temaga ja parandada, kui laps ütleb sõna või lause valesti. “Ma siiani vajadusel parandan Lysabella sõnu või lauseid,” kinnitab Lys-Maria. “Igal õhtul laulame koos ja tihti laulame kordamööda.” Tüdrukule on juba pikemat aega meeldinud plastiliiniga mängida. Neljaselt on Lysabella kõne väga palju edasi arenenud: ta moodustab lauseid ja kasutab päris palju sõnu. “Ta teab mitmeid värve ning numbrid kuni kümneni on selged,” ütleb ema.

Peatselt viieseks saav tüdruk jutustab lasteaiast koju tulles vanematele, millega ta päeval tegeles, kellega mängis ja mida sõi. Lysabella vaatab ka lastesaateid ja sageli jutustab saate sisu emale ümber. “Ma usun, et kui lastesaateid teadlikult valida, siis need arendavad last,” ütleb Lys-Maria ja kahetseb, et eesti keeles pole piisavalt palju häid ja arendavaid lastesaateid.

Kõne, arengu näitaja

Kuigi Lysabella ema arvates on kõnehäirete teema üle paisutatud, on siiski varajane sekkumine tõsise probleemi puhul vajalik. Sest ajal, mil lapse kõne on kujunemas, on iga aasta kulla väärtusega. Samas iga laps areneb omas tempos. “Mina olen asja rahulikult võtnud ning toetan igati tütre kõne arengut, olgu siis laulmise, käelise tegevuse või raamatute ettelugemise kaudu. Lysabella on muutunud väga avatuks ja jutukaks. Tal on sõbrannad, kellega suhelda, ja alati räägib ta mulle oma tegemistest. Mulle teeb see tõesti rõõmu.”

Üldjuhul tekivad kõnehäired geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõjul. Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonna logopeedia õppejõud Marika Padrik ütleb, et umbes 15 protsendil kaheaastastest on kõne areng hilistunud ja umbes 7 protsendil lastest esineb koolieelses eas arenguline keelepuue. Hääldusprobleeme esineb koguni kuni kolmandikul koolieelikutel. “Üldistatult võib öelda, et umbes veerand lastest vajab mingil arenguetapil logopeedi või eripedagoogi abi.”

Geenide tähtsus on suurem, kui me seni teadnud oleme. Samas on nii sünnieelsel (loote­eas) kui ka sünnijärgsel keskkonnal tähtis roll selles, kas häire püsib, taandub või süveneb. “Keskkonnast rääkides on omakorda määrav roll täiskasvanutel, kes last ümbritsevad,” täpsustab logopeed.

Kõne on üks olulisemaid lapse arengu näitajaid. “Juba imikueas võib märgata iseärasusi lapse suhtlemises, huvis ümbritseva, sealhulgas teiste inimeste vastu,” sõnab Padrik. Tähele tuleks panna, kui laps ei jälgi 1.–2. eluaastal pilguga, ei reageeri helidele, hiljem kõnele, ei jäljenda täiskasvanut, ei kasuta oma soovide väljendamiseks kehakeelt, žeste ja häälitsusi. “Oluline on jälgida, kas ja kuidas õpib laps tegema suhtluskoostööd talle olulise täiskasvanuga.” Kahtluse korral on mõttekas konsulteerida logopeediga, mitte jääda ootama lapse kasvamist.