Mis see ikka talle teeb, mina sain ka omal ajal ja õige asja eest sain

Astrid Lindgreni 1978. a. tänukõnest: "Pärast suurt pahandust ütles ema oma lapsele, et mingu nüüd ja otsigu endale ise vits. Laps oli kaua ära ning kui tagasi jõudis oli ta pisaraist märg. Ta ütles: "Ema, ma ei leidnud vitsa, aga ma leidsin kivi, millega võid minu pihta visata."

Siis ema mõistis, millisena oli olukord tundunud lapse vaatenurgast: kui mu ema tahab mulle haiget teha, siis ei ole mingit vahet, kuidas ta seda teeb, ta võis seda sama hästi kiviga teha.
Ema võttis poja sülle ja nad mõlemad nutsid. Ema pani selle kivi kööki riiulile, meenutamaks talle, et vägivald saab alguse lastetoast ning kui me ei suuda näha olukordi lapse vaatenurgast, võime me neile õpetada hoopis midagi muud, kui ise arvame õpetavat."

Lastekaitse Liidu koolitaja-programmijuht Merit Lage räägib, et füüsiline karistamine, mis on meie lapsevanemate hulgas küllalt levinud, ei anna tegelikult seda tulemust, mida vanemad karistades eeldavad.

Vastutust tegude eest ei saa õppida karistamise hirmus

Füüsiliseks karistamiseks võiks pidada kasvatuslikul eesmärgil lapse löömist, tutistamist, näpistamist või mis tahes muul viisil valu tekitamist. Kui te aga krabate lapsest kinni just paar sekundit enne auto alla jooksmist või enne maja katuselt alla kukkumist, ei saa seda füüsilise karistamisena tõlgendada, isegi kui laps saab haiget. Tõsi, laps sai küll haiget aga te säästsite ta palju suuremast valust või päästsite koguni ta elu.

Umbes 20% vanematest arvab, et mõne eriti väära teo eest võib vahel lapsele vitsa anda: mis see ikka talle teeb, mina sain ka omal ajal ja õige asja eest sain. Kuid missuguse sõnumi vanem sellega lapsele annab? Kindlasti õpetab ta last kasutama jõu ja võimu positsiooni. See kes on suurem ja tugevam võib oma tahtmise saavutamiseks kasutada igasuguseid vahendeid, ka valu tekitamist teisele.

Mõned vanemad väidavad, et karistamisega soovivad nad lapsele näidata missugune tegu on õige ja missugune tegu on vale. Karistamisega ja ka füüsilise karistamisega aga võtab vanem endale õiguse mõista kohut heade ja halbade tegude üle, mitte ei anna seda õigust lapsele. Lapsele on sellisel juhul karistamine märk, et autoriteedi otsuseid peab aktsepteerima. Vastutust oma tegude eest ei saa õppida karistamise hirmus. Vastutust saab lapsele õpetada läbi peegeldamise ja tagasiside.

Loe seda: Laps pani lausa paberile kirja, et asi oleks selge — kuidas peaksid vanemad tegelikult jonniva lapsega käituma

Füüsiline karistamine kahjustab suhteid

Kujutlege olukorda kui teie partner teid tutistab või lööb, kui mõni teie tegu talle ei meeldi. Kuidas te end tunnete? Kas usaldate ja armastate teda endistviisi? Üldjuhul tekib kahetist vasturektsiooni. Esimesel juhul tekib teil oma partneri vastu trots, vastupanu ja pahameel. Ka laps võib vanemat trotsima hakata ning siiras ja vahetu kontakt kannatab. Trotsi täis laps täidab veelgi vähem vanema nõudmisi ja ootusi, hakkab vastu, jookseb kodust ära jne.

Teisel juhul võite uskuma jääda, et ju oli partneril õigus: kuidas ma küll võisin nii rumalasti käituda, olen mõttetu, läbikukkunud ja väärtsetu, ma ei väärigi paremat kohtlemist. Ka laps peab füüsilise karistamise puhul tõdema, et ta on just niisuguse kohtlemise ära teeninud. Löömine, tutistamine ja muud kehalise karistamise vormid alandavad last.

Iga väikese asja eest vitsa, laksu ja tutistada saanud lapsest kasvab tõenäoliselt väga madala eneseaustusega inimene

Madalale eneseaustusele on iseloomulikud uskumused: ma pean armastuse välja teenima, sellisena nagu ma olen, pole ma midagi väärt. Laps harjub alandamisega ja peagi hakkab vanem märkama, et ka teised alandavad tema last ning see on väga valus pilt. Valu ei tee teie lapsest enesest ja teistest lugu pidavat inimest, seda teeb armastus, hoolivus ja mõistmine!

Vaata lähemalt: Lastekaitse Liit